Sõit

Ükskord ammu-ammu, nii umbes möödunud reede paiku, elas Winnie Puhh veel alles Sandersi nime all üksipäini laias laanes. Umbes samal ajal sõitsin ma Tallinna ja peab ütlema, et see Tallinna sõit on üldiselt igav. Siiski on suur vahe, kas istud ise roolis või lased ennast bussil loksutada. Seekord oli buss.

Selle bussi telekast näidati kahjuks ainult seda, kuidas Piret Tallinna sõidab, aga muidu oli mõnus.

Tallinn on Tallinn! Ei tahaks siin ühineda pealinna vihkavate maakate kisakooriga, aga tõepoolest on aastatega kadunud huvi vanalinna jalutama minna või Toompealt merele vaadata. Samas KUMU on KUMU ja kui tänaseks ei ole see võib-olla enam nii tippkoht, siis juunis oli veel pop sinna sõita ja sellest rääkida.
Jõudsime siiki veidi vara kohale. Tunnel, mille kaudu bussiparklast otse siseõuele saab kõndida oli veel suletud. Ega ma polekski tegelikult selle peale tulnud, et bussipeatuse putkast pääseb maa alla ja läbi siseõue kohe õigesse kohta. Niisiis, koperdasime üle tee ja esimene uks, mille juurde sattusin oli lahti, kuigi mite väga külalislahke väljanägemisega.

Üle müüri kiigates paistis tühi päikesepaisteline siseõu, kus üks tädi mind granaadiheitjaga ähvardas. Tundus, et me pole siin eriti oodatud.

Siiski leidsime trepi, mis pankrannikult alla viis ja seal see oligi. Roosiaed. Värskelt istutatud roosipeenarde vahel kõndis üks labidaga poiss, kellet me püüdsime hindu küsida. Ta ei olnud eriti seda nägu, et oleks valmis meile sorte välja kaevama ja ei jäänud muud üle, kui omavahel veidi plaani pidada.

Ja lõpuks kell kukkus. Päike tõusis fassaadi kohale, uksed avanesid ja tontlikult kõmisev mitmekeelne meeshääl palus sisse astuda.