Varakevadine meenutus

Kuidagi ei tahaks nõus olla nendega, kes kohutavalt pika, lumerohke ja pakaselise talve lõppu kannatamatult oodanud on. Mumeelest on olnud väga rahulik, ilus ja paras talveke (veidi üllatusi ka hulgas nagu rosinad saias), mis ongi juba lõppemas ja mitu head talveplaani jäi teoks tegemata. Peab isegi tunnistama, et on olnud tavatult tubane aasta algus. Oli kuidas oli, täna vaatasin talvepilte ja mõnulesin Palupõhja meenutustega. Pisikene pildialbum sai ka kokku.

Jälgi lugemas. Nojah, ma käin ju ka teinekord metsas ja vahin jälgi, aga sedasi ühelt poolt ja teiselt poolt iga jäljerida vaadata küll ei oska. Kogemus maksab.

Ilmselt tuhandeid kordi pildistatud jõekäär, tõeline postkaardivaade arvatavasti iga ilmaga.

Kuumad päevad Saarnakil

Lõppeva suve Saarnaki sõit tuli päris eriline, lausa piiripealselt teistsugune. Vihma ei tulnud kohe sugugi. Alati on olnud vihmane päev, äike või vähemalt hoovihmasabin ärasõidul. Seekord mitte midagi. Siiski, ühel õhtul kippusid kärbsed hammustama ja nagu juba vanad eestlased teadsid, siis tuleb vihma. Õhtu ja öö olid endiselt kuivad ja kuumad, aga järgmisel päeval vaatasime suure üllatusega, kuidas taevasse tekkis õhuke pilvevine ja puistas meie peale kümmekond vihmapiiska. Õhutemperatuur oli üle kolmekümne ja suurem osa kärbeste ennustatud vihmast jõudis enne maapinnale langemist uuesti aurustuda.

Heinaline puhkehetkel, 21. sajandi esimene veerand.

Päevad olid kuumad, õhtud olid parajad. Ööd olid enamasti tuulevaiksed ja telgil tuli pealmine katus lahti kerida, muidu kippus umbseks minema. Võiks ju õues ka magada, aga lakasmagajate seltskond kirus esimesel hommikul pikalt sääserünnakuid, nii et minul jäi see proovimata. Meri sai teiseks koduks. Iga vähemagi jalutuskäigu järel läks särk jälle kuivama ja ise merre pooleks tunniks. Aga oli ikka mõnus küll.

Sauna muidugi köeti. Päev mootorsae seltis võsas on isegi juba paras saun kuuma ilmaga ja seepärast erilist saunatamise indu nagu polnudki. Pestud peast, kuiva riidega maja ees õuel lebada jutte ja laule kuulates oli muidugi hea tunne küll.

Eelmistel kordadel tavaliseks saanud nikerdamise tööd õieti polnuki. Jah, haamril hakkas vars logisema ja see sai tagasi küll. Saarepuust kiiludega. Loodame, et peab. Aiavärav paargu juures tahaks parandamist, või tegelikult tahaks mulk uut väravat, aga see plaan jäigi plaaniks.

Eelmise suve suursaavutus, veskiukse uus pöör, oli väheke loksuma hakanud, tuli uuesti kinnitada. Muidu töötab küll.

Lambaid on vähe või peitsid ennast kuuma eest mõnes salakohas või käisid ilma kasukata meres ujumas ja tahtnud meile näidata. Häbelikud sellised. Ainus koht, kus lambaid nägin, oli Pärnamäe rängal. Peitsin end suurte puude alla ja siis nad tulid mööda randa tasakesi. Kui lagedale läksin, panid kohe minema. Lambagaleriisse ei saanud ühtegi pilti.

Ränga all olev allikas oli risu ja muda täis, see sai nüüd jälle puhtaks ja tuli ilusti vett täis. Aitäh tublidele tegijatele, kes vaevusid kuumal päeval rassima, ei kartund mudaseks saamist ja märgi jalanõusid.

Oli jah natuke teistmoodi olemine seekord. Ilma pärast ja sellest, et juuli keskel on veel päevad pikad ja ööd valged.

Nagu ikka said kogu käigu rosinaiks õhutused tunnid läänepoolsel rannal. Vesiots, Laasna ots, Kuusenukk. Pistsin mõne pildi ka varasematele sappa. Need kuumade ja sajuta päevade loojangud on vaatamaist väärt. Kas just pildilt vaatamist väärt, aga kohapeal olid ikka küll.

Lind ja sisalik

Juhtus jah nii, et eelmisel nädalal oli asja sõita Soomaale ja Karulasse. Kõige ilusamal hommikul oli targalt planeeritud nii palju vaba aega, et peale rahulikku kohvijoomist ja laagri kokkupanemist jäi aega Ingatsi rada mööda Kuresoos käia. Aastate eest sai Kuresoos käidud teiselt poolt. Tähendab põhjapoolt, Navesti äärest. Aga vahet pole, ilus koht siit ja sealt poolt.

Ingatsi rada läheb läbi märja metsa, mööda endist metsaraudteed. Mingit rauda seal enam pole, aga jälg on maas siiani. Siis tõuseb laudtee Kuresoole ja teeb väikese tiiru laugaste vahel. Ühe lauka serval seisab väga vaikselt lind. Immar pakkus esiti, et see on koovitaja, st väikekoovitaja, aga kui hoolega vahtida, siis on tal sirge nokk. Tagantjärele, pärast pildi järgi määramist, on selge, et seal istub mudatilder. Samas kõrval kaitseb kurja tänitamisega oma pesapaika linavästrik. Meil oli aeg tagasi minna.

Saagu siia lingitud ka päris korralik pilt ühest teisest mudatildrist, et näidata, kui ilus lind ta on.

Laudteel lesivad sisalikud. Need sisalikud, keda mina tunnen, arusisalikud, on alati pruunid, aga Kuresoo rahvas on must ja roheline. Hakkasime juba mõtlema, et äkki ongi teine liik, aga raamatutarkusega varustatult võib öelda, et peavad needki arusisalikud olema. Meil elab ka kivisisalik, aga ta ei ela rabades ja on ka keha poolest hoopis teistsugune. Üks eriti roheline isend otsustas meile eriti abivalmilt poseerida.

Täna oli WPPD

Sissejuhatuseks nii palju, et harjutamise mõttes said eelmisel nädalal valmis kaks fotot. Täpsemalt...

Täna on juba 3. mai. Paar päeva tagasi said filmid ilmutatud. Vana fotoaparaat saigi hakkama osalemisega üleilmalisel pinhole fotograafia päeval. Selleks kulus üksjagu vidinaid, pudinaid ja veidi aega nikerdamiseks. Fotoaparaat, millega tegi 1946. aastal oma koolilõpupildid minu ema ja millega ka mina kunagi oma esimesed Svema GOST 65 filmid täis klõpsisin, oli aastaid kapis seisnud. Kahjuks oli ta ka kõvasti põrutada saanud ja bakeliidist korpus seda ei kannata. Keegi oli tublilt üles korjanud kõik pisikesed tükid ja karbi sai kokku superatakkida. Objektiivi enam taastada ei õnnestu, aga see polnudki eesmärk. Pigem vastupidi. Katik on korras, aga tahtis kõvasti pesemist ja puhastamist. Sellega on nüüd kasutada säriajad 100, 50, 25 ja B. Arvestades asjaolusid läheb põhiliselt käiku viimane. Filmiks sattus täiesti juhuslikult Fujicolor Reala 100 ja selle juurde kavatsen esialgu jääda.

Kõige kõigem sellise mängu juures on ikkagi pisikese augu puurimine. Esiteks tuleb välja arvutada augu suurus. Ja see tuleb 0,4 mm. Hea, et see teada on. Tavaliselt on vist kombeks väiksemaid avasid kasutada ja üldse - mismoodi seda augukest mõõta. Olgu, vähemalt on teada, et õllepurk annab hea materjali ja kustukummiga pliiatsi otsa saab kinnitada nõela. Peale selle on tarvis harjutada nõelatorkeid erinevatel aluspindadel, lihvida ülipeene liivapaberiga mõlemad küljed siledaks, värvida tagakülg mustaks, nuputada pisikese plekitüki kaamera külge kinnitamiseks mingi asi vanast veinipudeli korgist, vahtida luubiga seda väikest auku ja üritada mikroskoobi ja mikromeetriga ava ära mõõta.

Siis võib pildistada. Selgub, et arvutatud säriajad annavad mingisugusegi pildi ainult kõige eradama päikesepaiste korral ja et Swarzschildi efekt on palju suurem kui iial arvata oskad. Nii et lõpuks läheb ikka kõik proovimise teed ja kaamera filtrikarbist leitud päästikutross on väga abiks. Tegelikult peaks ka statiiv olema, aga see tahab jälle meisterdamist või mingite antiiksete kruvide soetamist.

Rahvusvaheline üritus läks nii, et 24 kaadrist said lõpuks arvutis õigeks keeratud ja parajaks lõigatud 12. See on päris tubli edenemine, esimeselt filmilt sain kaks pilti. Mis edasi? No kui mitte enne, siis WPPD 2011. Kui päris ausalt, siis kaks filmi on juba siinsamas laual ja paar asja on veel proovimata.

Untsus pilt. Üks täiesti töötlemata, lõikamata, udune ja äravärisenud kaader. Aga säri on paigas. Bussipeatus Haljala teeristis. Selge on see, et toetumine vastu liiklusmärgi posti ikkagi statiivi ei asenda.

Vana fotoaparaat

Aastaid seisis riiulis vana fotokas. Paar korda võtsin ilusa nahast karbi lahti ja mõtlesin, et ehk ikka tasuks proovida filmile pildistamist üle pikkade-pikkade aastate. Ükskord küsisin fotopoes isegi filmide kohta, aga kui ma mainisin kaadrimõõtu 4,5X6cm, siis muutus müüja väga ettevaatlikuks ja ajas sellist tavalist müügimehe mula, millest kellelegi kasu ei ole ja mis peab varjama, et ta tegelikult ise ka suurt midagi ei jaga. Asi on tegelikult lihtne, 120 on selle filmi nimi, mis sinna käib ja sellele saab teha kõiki 6cm laiusi pilte. Küsimus on edasikerimise aknakeses või aknakestes. 4,5 on filmitootjate jaoks 9X6cm poolkaader ja tuleb edasi keerata kahes jaos. Selleks ka kaks akent. Lihtne!

Digiaparaadid käivad vahest remondis. Minu oma küll pole käinud, aga ma tean, et kui oled pildistamisega harjunud, võib vana Zenit või Ljubitel ühel päeval hakata teatud huvi pakkuma. Nüüd on laifilm ostetud, eksponeeritud, ilmutatud, skaneeritud ja üles laetud. Kui vana ka ei ole aparaat ja kui ürgne fotokeemia, lõpuks tuleb ikka digi.

Kaamera nimi on Zeiss Ikon Baldur 1933-1936. Nimi on pandud saksa noortejuhi Baldur von Schirachi järgi. Väidtavalt suunati saksa noori fotograafiaga tegelema propagandistlikel eesmärkidel. Umbes nii, et pidistage oma spordilaagreid ja hitlerjugendi paraade, vahetage ja kinkige neid pilte, sest see on ühele õigele saksa noorele kohane tegevus. Oli kuidas oli, pilte on neist aegadest tehtud tõesti miljoneid ja kuigi suur osa sõja ajal hävis, on neid ikka veel palju järel. Palju pilte sai aga teha odava, hästi lihtsa kaameraga ja seda Baldur just ongi.

Üheläätseline objektiiv, ei mingit teravustamist. Sellest ka vinjetid, kaadri nurgad on tumedamad. Omal ajal peeti seda isegi ilusaks. Tänapäeval panevad mõned fotokunstnikud seda digitaalselt piltidele külge, et lisada ajaloo hõngu. Kuna objektiivil midagi keerata ei ole, siis jäävad ära ka igasugused lähivõtted. Männiokaste pilt tuli udune, sest püüdsin liiga lähedalt võtta, aga kukkus ühtlasi päris kunstiline välja. Mulle meeldib.

Üks ava, täisava.

Kaks säriaega. Üks neist arvatavasti kuhugi 1/25 kanti, teine T. Tegelikult ei ole see tänases fototerminoloogias mitte T (time) vaid B (bulb). Vene kaameratel oli ka B (время), mis võis tähedada nii ühte kui teist.

Baldur on laialt levinud karpkaamerate perekonna Box Tengor kõige vähem vend. Kõige lihtsam, kõige odavam. Karpe tootsid 20. sajandi esimesel poolel kõik, kes vähegi viitsisid. Alates kuulsustest (näiteks Pocket Kodak) kuni haruldusteni (näiteks ФОКХТ Пiонeр).

Ostsin veel kaks filmi ja kulutasin terve nädala internetis vanu fotokaid jälitades.

Ajaloost lihtsalt ja huvitavalt
Vene tehnika, kõik oma vanad kaamerad leidsin nimekirjast!

Kaamerapeedia

Ema kooliaegne Komsomolets ootab järge, sellel ei ole enam objektiivi. Aga maailmas on olemas rõõmsameelne fotograafide seltskond, kes ei lase end objektiivi puudumisest häirida. Tasuks vist katsetada.