Eelmisel suvel... Oh, uus suvi juba poolepeal ja mina alles nüüd oma eelmise suve jutuga. Aga olgu, eelmisel suvel see just toimus. Olime varastel hommikutundidel sõitnud pika maa, ületanud kaks merd ja kotid Saarnakil maha saanud. Vaatasime tuttavates kohtades ringi ja pidasime veidi plaani. Ses mõttes, et mida järgnevatel päevadel teha. Jäi nii, et oleks vaja ehitada jupp aeda. Teglikult see aiaehitus tundus suhteliselt köki-möki. Tegu dekoratiivse aiaga, lambapidavus ei olnud seekord nõutud. Aialatte oli vähevõitu, aga kadakaid oli maha võetud ja sealt annab alati laasida. Siis oli vaja heinamaalt niitmisega roomavaks muutunud kadakaid raiuda, mis on ausaltöelda üsna nüri töö, aga me ikka tegime ja üsna hulga aega. Palju rohkem jäi teha kui tehtud sai. Ja siis oli veel selliseid igapäevaseid tegemisi, nagu lõhutud puud kuuri laduda, lõhkumata puud ära lõhkuda ja ka kuuri laduda. Jajah, aga kirvevars oli katki, eksole.
"Kirvele oleks vaja uus vars teha." ütles Ago. "Sa osakad kirvevart?"
Siit algabki kirvevarre lugu.
Tegelikult ma ei ole päris algusest lõpuni kirvevart kunagi teinud. Hääküll, olen vana varre lühemaks teinud ja kirvele uuesti taha pannud ja igasugu muid varsi haamritele, vasaratele ja kuvaldadele ka teinud. Rääkimata muidugi labidatest, harkidest, rehadest ja isegi kaks vikatit on juhtunud. Nii ma siis ütlesin, et ei tea, aga tasub proovida.
Järgmisel hommikul vaatasin küttepuude hunnikust ühe omaarvates paraja mõõduga saarejuraka ja võtsin sealt jupi maha. Kuna saagi parasjagu ei olnud, ja kirvel oli vars katki, siis tarvitasin lõikevahendiks kiini. Sellest jupist hakkaski tasapisi moodustuma vajalik detail. Parem käsi oli veidi valus just lõppenud suuremast traaditööst ja seepärast väga kiiresti ei edenenud. Ärgem unustagem, et aed oli ka vaja teha ja niisama laiul ringikolamine ja unistamine võttis ka parajalt aega ära. Lahkumise päevaks oli vars enam-vähem vajaliku kujuga, aga see koht, kuhu kirves kinni käib, see oli veel jäme. Ühesõnaga paras nui.
Kirvevarre toorik rändas koos minuga Hiiumaale, käis korraks Heltermaal ja korraks Kärdlas, parvetas Saaremaale, reisis seal ringi, jõudis Lahemaa ja võib-olla veel mingite maade kaudu lõpuks Tartusse ning sealt edasi Veerksu külla Lennukile ahju otsa. Ei ütleks, et ta sinna ununes. Aeg-ajalt tuli meelde, et oleks kena asi ära lõpetada, et saab veel enne suurt sula kirvega kokku. Targad vanamehed räägivad, et kõva külmaga otsa pandud kirves seisab kaua ja ei hakka ka kõige hullema töörabamisega loksuma. Millist juttu ma tegelikult usun. Mõtlesin muidugi, et jõuluks ikka saab tehtud või kui jõuluks ei saa, siis saab jaanipäevaks. Nii läkski.
Juuni keskpaigas võtsin tooriku viimast korda ahjult maha, teritasin ühe mõnusa väikese kirve ära ja toksisin õuepeal selle osa, mis kirvesilma sisse peab minema, silmajärgi parajaks. Käisin kõik veelkord taskunoaga ja lõpuks ka liivapaberiga üle. Tuppa enam ei viinud, pistsin autosse. Nii ta rändas jälle Tartusse ja seisis mul paar nädalat garaažis otsapidi tõrvaõlis. See pidavat aitama puidu elastsust säilitada.
Ago on selle ajaga kindlasti Saarnaki kirvele mitu vart teinud, leidnud või ostnud. Aga eks ole ju igas majapidamises mõni kuuri või sahvrisse ununenud kives, millele plaanitakse ükspäev uus vars taha panna. Eksole?
Korraldasin pärast Saarnakilt tulekut ajaraiskamise hoogtöönädala. Pildid laadisin arvutisse kolmandal päeval, seljakoti tegin tühjaks neljandal ja üleüldse ma peaaegu midagi teinud ei ole. Andres küsis üksõhtu, millest ma nii unine (või oli see uimane) välja näen. Olin sunnitud tunnistama, et tegelen põhiliselt söömise, magamise, internetis surfamise ja telekavahtimisega. Paisatab, et minusugusele laiskelajale on see päris mõistlik puhkamise viis. Aga näe nalja, täna ometi planeerin maale sõita ja kahe nädala pärast isegi Saaremaale. Teglikult seekord Muhumaale, aga siit vaadates väga suurt vahet ei ole, meretagune värk ikkagi.
