Mälestused kallasrajalt

Nädal lõppes võrdlemisi kehvalt. Jäin linna vahtima, et ehk kraamin veidi eest ära lugematute tegemata tööde hunnikut. Ei läinud nii. Vaatasin, et koer lesib kurva näoga diivanil ja otsutasin jõe äärde kõndima minna. Jõgi tõi omakorda meelde palju vanu ja natuke vähem vanu asju. Nii jäidki kõik tähtsad ja natuke vähem tähtsad tööd jälle tegemata.

Emajõe parem kallas Supilinnast kuni Jänese sillani, nii nagu ka Tähtvere park ja Lauluväljak olid aastaid mu koduõue laiendus. Teadgi see poiste värk, ujumaskäigud, jalgratas, suusatamine, isegi kalal proovisin paar korda käia. Kalameest minust ei saanud. Aga muid mälestusi on paksult. Kõrvad külmusid ükskord ära, kui pakasega silla juurest tagasi hakkasin tulema. Mõtelsin, et oleks ilus mitte sama teed tagasi, vaid Vorbuse ja Tiksoja kaudu linna minna, aga jäin lagedapeal tuule kätte. Mütsi serv oli edevuse pärast üles keeratud, kõrvalestad jäid välja ja külmusid ära. Pärast kodus sulasid üles ja hakkasid hirmsalt valutama. Oleks ma jõeveerest tagasi läinud, võsavahelises tuulevarjus, poleks seda juhtunud. Aga noh, pole hullu, kõrvad on siiani alles.

Ükskord oli jõgi supelranda paadi toonud. Seisis mitu nädalat liival, paar meetrit veepiirist kõrgemal. Mingid Supilinna poiskesed käisid sellega tormist merd mängimas. Istusid sees, loksutasid ja tegid meeletu huilgamisega tormituule vihinat järgi. Pärast võtsid rebenenud nööriotsa ja püüdsid paati neljakesi vedada. Ega nad palju ei jõudnud, paarkümmend sentimeetrit ehk. Sellest piisas. Tuli välja, et paadi alla olid ennast peitnud konnad. Poisid olid oma loksutamisega kogemata laiaks litsunud sadu väikseid konni. Päris kole pilt oli. Varsti tuli lumi maha, kevadeks oli paat läinud ja konnadest muidugi puudust ei olnud.

Need üsna vanad mälestused. Nüüd on neis kohtadest saanud Jänese rada. Algul ma natuke kartsin, kui rada trummide ja pasunatega avati. Rikuvad ilusad kohad ära grillimiskohtade ja aiamööbliga. Seda siiki ei juhtunud. Sigines natuke rohkem jalgrattureid ja koerajalutajaid, sest sillad kraavidel ja kraavikestel said korda. Paar päris jõeäärset talu riputas eramaa sildid üles, aga otseselt rada kinni ei pannud. Vähemaks on jäänud kalamehi, aga see algas juba varem. Üldse olid seal alati kõige kõvemad kala-, nalja- ja napsumehed venelased. Mõnikord kohe suure seltskonnaga. Naised, lapsed, koerad kaasas.

Aiamööbel ei osutunud nii väga aiamööbliks, prügikaste tühjendati mõnikord, lõkkeplatsidel grilliti, rajal joosti, sõideti ja longiti niisama. Ja üleüldse ei ole mul selle kandiga enam nii väga pistmist. Siiski, päris raja lõpus on mõned huvitavad kohad, mida olen paar korda aastas vaatamas käinud.

Vasakul kaldal on koht, mida kutsutakse Ranna. Sinna sai vanasti laevaga sõita, selline piknikukoht. Tantsupõrandaga. Mõnikord peeti seal ka jaanituld või muud rahvapidu. Ranna kanalis vedeles aastaid pärast õnnetut uppumist kuulus ujuvrestoran Santa Maria. Selle Ranna vastas nö siinpool jõge on ilmselgelt kunstlik pinnavorm, nagu oleks keegi alustanud silla pealesõidu ehitust. Mahasõitu teisel pool jõge ei paista, kuigi kaardilt vaadates on küll väga sedamoodi, et sild on seal olnud või on vähemalt tegemisel olnud. Sillakohaks seda platsi kutsutaksegi. Sellest kohast Jänese sillani jääb vaevalt pool kilomeetrit. Ametlik matkarada küll päris sillani ei viinud. Eramaad tulevad jälle vastu ja tegelikult pole ka aus inimesi raudteeesillale ronima meelitada.

Tegelikult on praeguseks lugu nii, et kui Ranna üle jõe paistma hakkab, ongi lõpp käes. Kui madal veeseis lubab üle esimese sillata kraavi ronida, võib imetleda vaadet elumajadele. Teine kraav on nii korralikult süvendatud, et sellest üle ei pääse kuidagi. Ringi? Kui keeraks vasakule ja kõnniks mööda värsket kraavikallast edasi, et kusagil peab see ju lõppema või tuleb mingi tee vastu ja saab teisele poole. Siis tuleks jälle jõe äärde tagasi ja pääseks ikka mingil moel sinna raja lõppu kõrtsivaremete juurest mööda ja raudteesillani. Aga võta näpust! Jõeharu keerab majade vahele, raudaiad ja eravalduse sildid piiravad liikumist ja kuidas sa ikka lausa üle teiste trepi lähed koos oma porise koeraga. Peremees oli ise ka kohal ja tundis üle kanali huvi, ega meil miskit muret ei ole. Endal tal küll miskit muret polnud.

Neid maju on ehitatud juba mitu aastat. Sillakohale üles ronides on näha, et kaks majapidamist ulatuvad oma pügatud murude ja raudaedadega otse jõeni. Kivid on kenasti vee äärde veetud, võsad maha võetud. Mõni suurem puu päris kalda ääres on alles, aga üldiselt tavaline linnainimese haljastus. Külvatud-pügatud muru ja okaspuude kääbusvormid. Tagumises majas on tee ehitatud päris mööda ajaäärt ja jõkke ilmselt slip valatud. Saab paadi suurma mässamiseta otse garaaži vedada.

Jänese raja tähised on osalt maha võetud. Mõned on veel püsti, aga matkajatega viit lebab lapiti maas. Teeots, kus vanasti sai väiksema autoga jõe poole keerata, ei kannata õieti jala minekutki. Kraavi on puhastatud, aga sild on kadunud.

Jänese raja lõpp? Nojah, tegelikult ei ole muidugi lõpp. Rada on kaotanud pikkusest 400 või 500 meetrit, tublisti üle nelja kilomeetri jääb esialgu alles. Lõpp on siin selles mõttes, et viimane ots jääb käimata. Mulle see lõpuosa just meeldib. Need kohad on linnast niipalju kaugel, et lausa igapäev siia ei tule. Aga jah, mis minul muretseda, käin siin nii harva ja kui tahaks, küll ma seal silla juures kuidagi ära käiks. Mõtelen rohkem sellele, kuidas uudistesäras avatud rada täiesti salaja, ilma igasuguse arutamise ja vaidluseta lühemaks lõigati. Ja tõesti ükski konn ei köhi?

Eestiaegsest Emajõe hiilgusest kirjutas Tartu Postimees, uskuge või mitte, 1998. aastal. Vahepeal on tulnud või olnud Jänese rada, Kivissentali elurajoon, Emajõe jõeriik. Ma olen kaugel sellest, et vanade aegade jõeelu igatseda, ei tea ma sellest midagi ja üldse tagasi pöörata ei saa midagi. Ometi otsisin välja arvatavasti ainukese avaliku info matkaraja lühenemise kohta. See on Tartu Postimehe nupp mai algusest. No lihtsalt läks nii, et Tähtvere vald ei kooskõlastanud korralikult raja ehitamist, samas lubas kraavi kanaliks ümber süvendada, silda ei ehita keegi, kunagi tehakse raja lõpp ümber, kõik on väga kallis ja suuri asju on nii palju teha. Kodanik on linnavalitsusele küsimuse saatnud, aga kui kirjutaja oma nime ei lisa, siis vastust ei tule.

Turismireklaam näitab endiselt rada oma täielikus ilus või vabandab tehnilise vea pärast. Muuseas, rajal oli endiselt väga tore. Kõndisime paar kilomeetrit uuest lõpust linna poole ja kui pimenema hakkas, siis jälle tagasi. Uisud oleks vaja teritada, äkki tuleb jää vähese lumega.

Lumi on nüüd läinud

Kolm päeva järjest asendas harjunud sügisest vaikust tuule vihin pärnaokstes. Siis jäi äkki väga vaikseks, päeva ja kahe ööga sadas maha teine lumi. Algul oli lumevaip sile, aga pühapäevahommikuse päikesega hakkas sulama korraga nii alt kui pealt ja vajus kuidagi kortsu, nagu oleks ära väsinud.

Esimese püsiva lume järel on äkki näha, kui palju on naabreid. Paksus lumes on raske vahet teha, kes on käinud, kas ta on tulnud või läinud. Palju on neid küll, kes oskasid terve pika suve ja sügise majast nähtamatult mööda jalutada.

Kitsed muidugi, neid ei jõua keegi kokku lugeda, nende jälgi siis ammugi.

Naabri koer käib ümber sauna nurga oma koeraasju ajamas.

Muidu on lumesadu ilus asi, aga ajab tee umbe ja paar päeva ei pääse ilma kaevamiseta autoga välja. Sai siis kaevatud, suure teeni on ju ainult 400 meetrit. Ega see suur tee nii suur ja lage olegi , aga seal sõidavad mõnikord suuremad autod ja nende jälge mööda pääseb ehk edasi. Sahad jõudsid kohale siis, kui tõsta jäi viimased kaks või kolm labidatäit. Traktorist laiutas käsi, lükkas tee väravani laialt lahti ja jättis omad jäljed ka põlluserva.

Keegi on koos koertega mööda traktorijälge külapoole läinud ja tagasi tulnud või vastupidi.

Tiigi peale lumi pidama ei jäänud. Vesi veel liiga soe, vette sadanud lumi sulas algul ja alles pärast saju lõppu tegi külm öö sentimeetri jagu jääd. Päike ja tuul tegid sinna peale kohevaid härmatisetutakaid. Nüüd on jälle lumi läinud, lõrtsi ja pori jagub kõigile, aga oli ilus väiketalv mõneks päevaks novembri algul.