Lind ja sisalik

Juhtus jah nii, et eelmisel nädalal oli asja sõita Soomaale ja Karulasse. Kõige ilusamal hommikul oli targalt planeeritud nii palju vaba aega, et peale rahulikku kohvijoomist ja laagri kokkupanemist jäi aega Ingatsi rada mööda Kuresoos käia. Aastate eest sai Kuresoos käidud teiselt poolt. Tähendab põhjapoolt, Navesti äärest. Aga vahet pole, ilus koht siit ja sealt poolt.

Ingatsi rada läheb läbi märja metsa, mööda endist metsaraudteed. Mingit rauda seal enam pole, aga jälg on maas siiani. Siis tõuseb laudtee Kuresoole ja teeb väikese tiiru laugaste vahel. Ühe lauka serval seisab väga vaikselt lind. Immar pakkus esiti, et see on koovitaja, st väikekoovitaja, aga kui hoolega vahtida, siis on tal sirge nokk. Tagantjärele, pärast pildi järgi määramist, on selge, et seal istub mudatilder. Samas kõrval kaitseb kurja tänitamisega oma pesapaika linavästrik. Meil oli aeg tagasi minna.

Saagu siia lingitud ka päris korralik pilt ühest teisest mudatildrist, et näidata, kui ilus lind ta on.

Laudteel lesivad sisalikud. Need sisalikud, keda mina tunnen, arusisalikud, on alati pruunid, aga Kuresoo rahvas on must ja roheline. Hakkasime juba mõtlema, et äkki ongi teine liik, aga raamatutarkusega varustatult võib öelda, et peavad needki arusisalikud olema. Meil elab ka kivisisalik, aga ta ei ela rabades ja on ka keha poolest hoopis teistsugune. Üks eriti roheline isend otsustas meile eriti abivalmilt poseerida.