Oleme internetis, onju. Kui kunst kusagil rahvale kuulub, siis internetis kindlasti, aga muidugi sellele rahvale, kes on internetis. Miljonid inimesed ei käi internetis, onju. Samas võib internetist leida ka killukesi sellisest kunstist, mis kuulub rahvale. Sellelegi rahvale, kes internetis ei käi.
Näiteks
veidrad skulptuurid erinevais maailma paigus. Aga kes ütles, et kunst kuulub rahvale? Lenin vist.
Aga nüüd muljed Kumust endast. Kõigepealt, millal nägite viimati, et kunstimuuseumi ukse taga on enne avamist saba. Jaaaa. Kaheksakümnedate keskel tahtsin Moskavas minna vaatama üht oma aja kohta väga põnevat näitust, aga kui kohale jõudsin selgus, et sissepääsuks on vaja kolm päeva varem registreeruda ja käia ennast kaks korda päevas järjekorras näitamas. Vot selline saba. Ok, Ermitaažis oli ka trügimist ja Louvre's ma pole proovinud, see selleks. Eesti näitustel pole mina sabu vist kunagi näinud, parandage, kui ma eksin. Kumu kaldteel aga seisavad kooliõpilased Soome turistidega kõrvuti ja ootavad ukse avamist.
Kõik kirjutavad ja räägivad, et see maja on planeeringult ja ehituselt väga põnev. Ja see on ka õige. Kohe sissepääsu kõrval on köök. Supp ja pirukad, mis pärast kunstisaalides veedetud väsitavaid tunde ees ootavad, näidatakse külalisele juba ukse taga ära. Selline trikk siis.
Maja iseensest ehmatas veidi. Infolett ja väike pood põhikorrusel jätavad sõbraliku mulje, aga püsinäituseni jõudes sattusin konveierile. Uksed avavnevad automaatselt, lahked muuseumitädid lükkavad viisakalt tagant ja ekskursantidevool kannab külastaja hoogsalt läbi saalide. Kostab mitmekeelne giidide jutuvada ja infovoog katab kuulajat raske sooja tekina. Murrang tuleb siis, kui korraks rajalt kõvale astuda ja paar tuba tagurpidi läbi kõndida. Leidin tagaukse, see avanes automaatselt ja ma astusin näituselt välja. Nii, tõmbasin hinge ja alustasin algusest.
Kumu on väga hea koht asjaarmastajaile, st neile, kes armastavad asju (näiteks pilte ja kujusid). Seal võib arvatavasti veeta päevi jälle midagi uut leides ja end üllatada lastes. Kui aga lähed tunnikeseks või kaheks, siis on probleem. Kiire ekskursioon kõige tähtsamte teoste juurde on muidugi võimalik, aga mõistuspärane on seda teha kaugetes suurtes muuseumides. Meie oma Kumus on kindlasti parem keskenduda ühele või kahele toale. Ja tulla tagasi teisel päeval. Seekord läks nii, et lisaks veidikesele majavaatlusele valisin avangardi.
Suur osa Kumu hoonest on kujult nagu tünnist lõigatud tükk. Selletõttu jääb igal korrusel viimeseks toaks veidrakujulise põrndapinnaga ja ühe eriti terava nurgaga ruum. Vähe sellest, vähemalt ühes kohas ulatub see ruum läbi mitme korruse. Ja seal nad on, rääkivad pead.
Kumus pole istekohti ja väidetavalt on see nii enamuses kunstimuuseumides. Mäletan aastate tagant, et istusime Tretjakovi galeriis ja vaatasime Kramskoi Kristust kõrbes ja tõesti istusime. Aga üldiselt jah, muuseum pole istumise koht. Rääkivate peade juures siiski saab korraks tagumiku maha toetada ja imestada, kuidas need pead on võõrad. Proovisin kokku lugeda, kogu toatäiest tunnen vaid kümmekond. Imelik.
Kumus on välklambi ja statiiviga pildistamine keelatud. Välklamp räägitakse olevat teostele kahjulik, aga statiiv muidugi ei ole. Ilmselt ei soovita, et keegi teeks tasuta väga häid pilte ja teeniks neilt miskit kasu maksmata muuseumile pennigi. Pildistasin ilma välguta ja statiivi polnud kaasaski.
Vaadake, kuidas daami kübar toetab majakatuste jooni ja kuidas hele ring, mis algab jällegi ühest katusest, juhib vaataja pilgu kaelaehtele. Räägitakse, et selle ehtega tsiteerib Akberg kuulsat Malevitši Musta ruutu.
Arnold Akberg - Vaade Toompealt
Kõige-kõige-kõige toredam pilt seekordselt käigult!
Ado Vabbe - Seine'i jõgi
Aega hakkab lõppema. Oleks teinud pildi tühjast eeskojast, aga lõpuks sellest ikka midagi välja ei tulnud. Aga noh, peaaegu tühi, eksole.
Ja ongi nii, kunstiga kõik, aeg sööma minna.
