Laiult tagasi. Kas sa räägid inglise keelt?

Täna on 8. jaanuar. Tuleb välja, et mul on jäänud eelmisel aastal üks jutt pooleli. Ainult pealkirja panin ära, aga jutt ise jäi peaaegu kirjutamata. Mis nüüd! Ilmaprognoos on mind jälle huvitama hakanud, ei tea küll mispärast?

Praegu katab lambakarjamaad lumi, aga oktoobris kõndisin päikesetõusuga võidu Sadamasse ja tagasi. Mõnes mõttes jäin hiljaks, aga ei kahetse. Kui tagasi jõudsin, sain varaste ärkajate kohvikannust viimase kruustäie endale, aitäh!

Umbes selline jutt jäi kirjutamata oktoobri lõpupäevil, sest mul õnnestus arvutisse õlut valada ja pärast ei olnud enam aega.

Eve luges Hanikatsil suure huviga raamatut (mida võite näha ka juuresolevalt illustratsioonilt) ja luges sealt isegi meile mõned lõigud ette. Nii ei andnud see asi mulle rahu ja asusin nimetet raamatut jälitama. Mingil põhjusel arvasin, et nii ammu (mitu aastat tagasi) välja antud ja nii head raamatut peaks otsima tarvitatud raamatute müüjate juurest. Klõpsutasin kõik internetis olevad raamatumüüjad läbi - pole. Olin juba valmis otsima raamatukauplejaid, kellel veebilehed puuduvad, Tartus tean kahte, aga siis tuli õnnelik mõte lihtsalt poodidesse vaadata. Ja näe nalja, Rahva Raamatu Tartu poes on saadaval minu otsitu, arvatavasti viimane eksemplar Eestimaa pinnal. Pärast ma avastasin, et RR veebipoes on veel 3 tükki saadaval, aga noh, mind enam ei huvita. Jah, kihutasin kohe järgmisel päeval linna ja nõudsin oma raamatu välja. Ühtlasi sain teada, et raamatupoodides on tavalised müüjad, kes võtavad teie käest raha ja vaatavad arvutist, kas soovitud raamat on olemas. Nad on valmis ka ostetud raamatu kotti pakkima, kui te selleks nõusoleku annate - oluline erinevus paljudest teistest poodidest. Aga on olemas ka kõrgema kategooria müüjad, kes teavad, kus raamat asub. Pidin poes kümmekond minutit ootama, sest kuigi „Jänki seiklused Hiiumaal” oli olemas, ei suutnud seda keegi leida. Siis tuli lõunalt tagasi üks kena tüdruk ja kui talle oli öeldud, mida otsitakse, oli raamat mul 10 sekundiga käes.

Nüüd on Douglase jutud juba ammu loetud. Ongi tegelikult väga lahe raamat. Aga ma jäin ikka kogu selle asja juures natuke mõtlema. Kõigepealt, enne Hiiumaad elas Douglas Tartus. Läbis seal Rahukorpuse keele ja kohalike kommete kursuse. Eks mulle tuli üht-teist tuttav ette. Mõned pisiasjad ikka üllatasid ka veidi. Siis Hiiumaa ning hiidlased. Ma ei taha öelda, et ma olen mingi Hiiu asja ekspert. Hääküll, on seal käidud juba läinud sajandi seitsmekümnendaist ning on kohatud ka mõnda hiidlast ning on kuuldud igasugu hiidlase juttu, rohkem mandri-inimese juttu hiidlase kohta ning tema jutu kohta ning on nähtud mõndagi kohta sel saarel ning on loetud sellest siit ning sealt. Samas ei ole ma kunagi käinud talvel, isegi kevadel ei ole käinud ning sügisel olen käinud väga vähe. Ma olen Hiiumaale turist. Ma ise arvan, et olen suhteliselt head sorti turist, aga see ei ole tegelikult minu otsustada, eksole.

Raamat on muidugi ilukirjanduslik. Küllap autor paneb siit-sealt juurde või jätab midagi välja. Loomulik, aga siiski...

Tartus hoiatati Douglast, et hiidlased on natuke imelikud. Näiteks toodi üks vana hiiu nali, aga see ei ütle ameeriklasele muidugi midagi. Nii ta läkski sinna saarele ja mulle küll tundub, et ta ei saanud lõpuni aru, mis jutt neil hiidlastel on. Arvatavasti on seal neid juhtumeid rohkem, aga kaks tükki tulevad kohe näiteks meelde.

Radarijaamas. Douglas tahtis väga näha mõnda venelaste mahajäetud objekti. Ameeriklasele põnev, ikkagi vaenlase maa, olgugi endine vaenlane ja mahajäetud baas. Kahjuks selgus, et baas ei olnud päris mahajäetud, sinna oli jäänud kolm vene soldatit valvesse, kuni kõik saab ära veetud ja ametlikult suletud. Ameeriklane läks kohe närvi ja kartis oma elu pärast, sest nõukogude Hiiumaal räägib iga lapski veidi vene keelt ja sellega on umbkeelne ameeriklane muidugi ilmselge vaenlase agent. Eriti vene sõjaväebaasis ja kohe võtavad nad vaenalse kinni, hea kui pääseb aastate pärast eluga koju tagasi Venemaa vangilaagritest. Õnneks oli Douglasel saatja, nõukogude armees teeninud hiidlane, kes lihtsate kasahhi poistega veidi juttu ajas ja ameeriklast neile maha ei müünud. Pärast tuli jutuks, et Douglast oli esitletud kui lapsepõlves puu alla jäänud sugulast, kellele vene keel enam kuidagi külge ei jää.

Vot see on just sihuke hiidlase kolmekorruseline jutt. Esiteks ei tea me tagantjärgi, kas ta ameeriklasest sõduritele üldse midagi rääkis ja kas nad üldse küsisid. Teiseks ei tea me, kas ta rääkis just seda puu alla jäänud sugulase juttu. Ja me ei te ka seda, kas ta rääkis Douglasele sedasama, mida ta sõduritele oli rääkinud või mõtles alles pärast välja kogu loo või mingi osa sellest. Mis eriti tüüpiline, seda kõike ei saa hiidlaselt kuidagi välja uurida, sest siis ta istutab sinna veel neljanda korruse otsa ja kõik läheb üha enam hiiu jutuks kätte. Rääkimata sellest, et ilmselt ei jõua veneaegse eestlase suhtumine raketi- või mistahes baasidesse ja kasahhi soost puna-armeelastesse Nebraska ameeriklaseni mitte miski väega.

Sama lugu on Emmaste kiriku kella ülespaneku ja uuesti mahavõtmisega. Jälle väga mitmekihiline jutt ja tegelikult jääb lõpp ikka lohisema. Täpselt nagu vaja.

Veelkord, raamat on igapidi lugemist väärt. Tänaseks on muudki välismaalased oma muljeid eesti elust kirja pannud, aga jänki seiklemise aeg Hiiumaal oli ikka väga eriline. Tuleb tunnistada.