Hanikatsist ja suvest

Rootsimaa nina. Hanikatsi lõunapoolseim koht ja minu arvates kõige kenam koht siinkandis üldse. Siit ulatub veealune seljandik Vareslaiuni. Mõnes kohas on kivid lausa veest väljas, see meedib hüljestele. Lesivad seal kivide vahel, pritsivad vett, võtavad päikest ja käivad mööduvate paatide järel ujumas. Lambad on neeme paljaks söönud ja suurema umbrohu üldiselt maha tallanud. Mõned kõrged nõgesepuhmad on jäänud ja veidi põldmarju, mis suuremate kivide peale ronivad. Mõnus on jalutada muutuvate mere- ja pilvevaadete vahel. Paistab, et tavaliselt tulevad südasuvised vihmad siia läänest. Nii seegi kord. Merelt kerkib suur sinine pilv ja tuleb otse laiu randa. Pilt on suursugune ja ei tahaks ära minna, aga lausa märjaks saada ka ei taha. Õnneks on mööda Rootsimaa metsarada vaevalt kümme minutit kõndida. Kui esimesed piisad juba langevad, hakkan minema ja saan veel enne päris sadu majauksest sisse. Kallab ikka täie rõõmuga pool tundi ja siis jälle Päike väljas. Aga on aeg minna, paat ootab saare teises otsas.

Ma ei jaga kuidagi seda üsna üldist arvamust, et eriti jube ja vihmane suvi on asendunud veel jubedama, tormise ja külma sügisega. Heaküll, hommikud on olnud külmavõitu ja augusti lõpu sajud pole just soosinud õues toimetamist. Katuse remonti näiteks. Samas tuletan praegu rõõmuga meelde kolme ilusat päeva Saaremaal, nädalat Saarnakil ja teist Hiiumaal. Jah, ja sealhulgas veel sõite Hanikatsi.

See suvi läks nii, et Saaremaa võttis vastu väga lühikeseks ajaks. Muidu ju tore vanu kohti seal läänepool ja Sõrves vaadata, aga hirmus parmukari oli arenenud juuli lõpuks. Ründasid ka mererannas tuule käes. Mõntu rannas oli ühel päeval isegi raske ujuda, parmud istusud lausa merel pähe. Pole selliseid elukaid juba aastaid näinud. Saarnakil käisime jälle aeda tegemas, aga puhkuse lõpetus tuli hoopis Hiiumaal. Seitse aastat on sõidetud laidudele aeda ehitama või mõnel harval korral ka miskit muud tarvilist asja ajama ja selle kõrvalt sealseid paiku imetletud. Läheks siis teeks pool päeva lihtsalt turisti nägu, selline mõte. Helistasin Agole paar korda ja jäi nii, et kui meri lubab, siis on teisipäeval kella 12 paiku Hanikatsi sõit. On pikk sõit ja pikk päev, sest parv on järel ja mingit kihutamist ei tule.

Koera polnud jälle kellegi hoolde jätta. Meil oli Randmäe talus öömaja. Rääkisime Kutsile ilusasti ära, et istugu diivanil, valvaku maja ja oodaku kannatlikult. Panime võileivad kotti, sõitsime Kärdlast läbi, ostsime kommi ja vist veel midagi ning olimegi enne lepitud aega Salinõmmes. Kolm noormeest laadisid uues paadikuuris suurest kotist väikestesse mingit halli pulbrit. Ago oli läinud ATVd ära tooma, nagu öeldi.

Sõit läks hästi (tegelikult vist väga hästi) ja Hanikatsis on uudist niipalju, et...

See onn, kus küttepuid hoiti, on nüüd remondis. Juulis, kui sai sealt lambaaialistega korraks läbi põigatud, oli juba näha, et puumaterjal kohal, midagi plaanis. Augustis käis kõva kiviladumine. See hall pulber oli lubjasegu, millega maakivid laotakse. Nendesamade kottide pärast tegime veel merepeatuse, et parvele kilesid peale sättida. Laine kippus segu läbi leotama. Ago rääkis, et tegelikult on endised müürid pea põlve kõrguseni laiali võetud ja tehakse vanade jooniste järgi uus paargu. Jajah, ma kunagi vaatasin, et seal seina küljes on mõned nõgised tellised ja arvasin, et küllap tegu sepikojaga. Aga nüüd on arhiivijoonised näidanud, et hoopis paargu ja seal olevat kunagi olnud sissemüüritud pada. Segu on tassitud juba sadades kilodes ja ATV käib selleks kaasas, et kotid sadamakohalt maja juurde saada. Meister ütles, et nädal läheb veel müüridega, siis tuleb katusele mõelda. Tänaseks võiks siis juba valmis olla. Kuhu puud pannakse, seda pole veel teada, aga samasse muidugi ei panda. Seal hakkab selline muuseumi moodi värk olema.

Õunad on valmis. Korjasin maast mõned kaasa ja ja pärast, kui Sadamas ujumas ja lõunatamas käisime, võtsin taskust justkui magustoiduks. Head õunad, peab ütlema ja tuletavad mingeid vanu aegu meelde.

Lambad on valel pool. Huvitav, et alati on osa lambaid valel pool aeda. Mulle on pikapeale hakanud tunduma, et see käib kuidagimoodi lambapidamise asja juurde, et osa ikka pääsevad läbi. Kas nad lõhuvad mõne aialati ära või jalutavad madala veeseisuga ümber vesiaia otsa, aga seal nad on. Muidugi peab tunnistama, et niidetud heinamaal rahulikult rohtu näksivad lambad kaunistavad maastikku ja arvatavasti nad mingit väga suurt kahju seal ei põhjusta. See seitsme aasta eest tehtud aed on kohati juba hõre ja mõnest kohast sinise nööriga parandatud. Peaks vist tõega minema korralist hooldust tegema. Värav on hoopis lääbakil.

Hanikatsi maja paistab endiselt külalislahke ja kodune. Istusin natuke aega suures toas laua taga ja vahtisin aknast välja. Võtsin kaevust ämbritäie vett, pildusin teod välja ja viisin tuppa. Kaev on korras. Vesi veidi kollase tooniga ja väike mulla lõhn juures, aga kõlbab juua väga hästi.

Tagasiteel rääkis Ago, et maja juures on veel üks suurem töö plaanis sellel suvel. No ei tea, suvi hakkab läbi saama, kas sai teha või rikkus ilm plaanid ära?

Jätsin oma koti suurde tuppa ja läksime Rootsimaa metsa jalutama. Rada on vana ja puud on vanad, aga vaated on iga kord uued ja üldse oleks rohkem aega vaja. Tiigi juures rannal jäi käimata, veski juures jäi käimata. Lambad paistavad iga aastaga julgemaks minevat, aga nendega eriti suhelda ei jõudnud. Aeg hakkas otsa saama.

Turistid panid minema, saar jäi jälle oma elu elama. Üks mees jäi kive laduma, teine laua taha sinise pliiatsiga joonistama. Agol oli juba parv ATVga paadi taga, vaikses tagatuules sõitsime jällegi Salinõmme. Teel sai lõpuks vihm meid kätte, aga see suvine sadu merel on omamoodi mõnus. Nende sügiseste külmade valingutega, mis praegu kõike leotavad ei anna võrreldagi.

Selline mälestus läinud suvest, aga on tunne, et midagi on veel puudu või lõpetamata selle suvega. Eks näe.