Letipeal

Laupäeval oli vaja Tallinnas käia, kuigi ma suurem asi tallinnaskäia ei ole. Kevadel sõitsin Viimsis autoga tagurdades vastu hirmuäratavalt kõrget äärekivi. Lõhkusin kärupistiku ära ja tossutoru hakkas ka lörisema ning läkski lõpuks vahetamisele. Ma olen juba ammu aru saanud, et head sellest Tallinna minekust ei tule. Kõigi Tallinna halbade aurude ärapetmiseks tuli mõtte hiilida kohale niiöelda selja tagant. Et petan kurja saatuse ära, äkki ei juhtugi midagi ja auto jääb ka terveks. Ühesõnaga sõit Letipea kaudu.

Kundas käisin viimati aastakümnete eest klassiekskursiooniaga. Seeaeg oli Kunda legendaarne tsemendihall linn ja ma tõega mäletan seda, et tänavad, majad ja isegi puulehed olid kaetud õhukese betoonikihiga. Tänaseks on muidugi elektrifiltrid ja euronorm oma töö teinud ja eriti hullu enam pole. Natuke üllatav on see, et suur tehas asub nii keset linna, elumajad kohe aia taga. Üldse peaks seal vist pikemalt peatuma ja vana tehast lähemalt vaatama, aga siht oli ju Letipea. Ja ma eksisin väikeses linnas ära, sõitsin siia-sinna, jõudsin sadama värava taha, panin kaks korda õigest teeotsast mööda ja jõudsin lõpuks mingi ringiga otsitud külas mereäärde välja.

Letipeal on... Muuseas ma mõtlesin seal mere ääres, et nüüd kohe keegi helistab ja küsib nii nagu tavaliselt kombeks, et kus sa oled. Ja siis ma ütlen jumala ausa näoga, et olengi juba leti peal. Aga tegelikult läks nii, et unustasin telefoni autosse ja seepärast ei saanud keegi mulle helistada ei leti peale ega leti alla. Vot jah, Letipeal on üks ilmatu suur kivi, kutsutakse Ehalkiviks. Pidavat olema nii, et külapoolt vaadates loojub Päike mingil ajal otse kivi taha. Siis on arvata, et kõik neem, kivi, taevas ja meri on ehavalguses vaatamist väärt. Sellest siis Ehalkivi. See pidada olema üleüldse Eesti ja põjapoolse Euroopa kõige suurem rändrahn. Kuigi päris kindel ei ole, osa suuri kive on niipalju maa sees, et täpset mõõtu on keerukas võtta. Ehalkivi ei ole kohe sugugi maa sees ja ei ole ta ka mere sees.

Ma omaarvates mingi eriline meremees ei ole. Ometi peab ütlema, et kui jälle kord üle pika aja mändide vahelt mere äärde välja jõuan, see lõhn, hääl, valgus. Miski teistmoodi asi selles ikkagi on. Noojah, seekord sai aeg otsa. Majaka juures jäi käimata. Osaliselt võib-olla seepärast, et jälle need eramaade sildid ja tõkkepuud. Tegelikult olime ju Tallinna teel. Vaatasime veel Rutjal luikede lendamist. Mõtlesime poes käia, aga võta näpust. Karepa pood on minu mäletamist mööda küll üsna tublilt töötanud kõige meie linnastumise ja autostumise kiuste, aga seekord enam mitte. Mingil väga kindlal septembrikuu pühapäeval kell kolm pandi pood kinni ja lahti enam ei tule kuni suure sulani. Näeme siis kevadel, aga Vihulas oli ometi pood täiesti käigus. Võhmas pidasime eriti hilise lõunapausi ja hiilisime pimeduse varjus Tallinna. Läks õnneks, midagi hullu ei juhtund.

Surfasin internetist välja, et Letipeal on nõukaajal juhtunud eriti kurb lugu. Suurest viinajoomisesest lolliksläinud vene soldat lasi hulga inimesi maha. Kusagil seal on neile õnnetuile mälestusmärk ja inimesed käivad igal suvel selle juures lilledega mõttepausi pidamas.

Rutjal pidavat olema mälestusmärk vene piirivalvekoerale, kes viimasel hetkel otsustas lahkuvate vägedega mitte kaasa minna. Koera kohta ikka väga mõistlik otsus, peate tunnistama.

Munasaar Ulluneemelt vaadates