Saarnaki veski

Vaatasin üleeile Osooni. Heidi helistas ja ütles, et tuleb vaadata. Ma oleks tegelikult ise ka vaadanud, aga ikkagi väga tore, et võttis vaevaks helistada. Vladislav ütles! Kui võtad ühest kohast labidaga ja paned teise, siis võetud kohta jääv lohk ja pandud kohata jääv muhk (kuhelik) on oma sügavamalt olemuselt sama asi. Kui paljudest muhkudest saab lõpuks Muhumaa (Kuhelikumaa, Kuhelmaa, Kuhemaa), siis paratamatult peab kusagil olema Lohumaa (Lohelikumaa). Pealegi peaksid Muhumaa ja Lohumaa olema tegelkult oma olemuselt üks ja sama maa. Aga paraku Lohumaa nimelist kohta pole, mis paneb veidi kahtlema selles muhu-lohu teoorias. See, et Venemaa on koht, kuhu venedega sõidetakse, on muidugi õige ja igaüks võib ise vaatama minna, et erinevalt Lohumaast on Venemaa täiesti olemas.

Jutt Saarnakilt, millepärast Heidi tegelikult helistas, oli täiesti armas. Rõõm on näha ja teada, et laid elab ja hingab omas rütmis. Tuttavad puud ja kivid jäävad igal pöördel kaamera ette. Jah, muidu kena, aga tuleb välja, et veskil ongi tiib maas. Omamoodi piinlik lugu, sest tegelikult on ju veski peaaegu uus. Mõni aasta sellest ehk möödas on, kui kõik oli juppideks võetud. Ega seal palju vanu tükke alles ei jäänud. Suur ratas koos võlliga, värkel, aasta-arvuga pakk ja veel mõned vähemad pudinad. Vehmer, see saba, millest peab veski tuulde keerama, see on ka vana. Kuidas need päris uued tiivad nii kergesti järgi andsid, pole ju mingit väga suurt tormi ka olnud?

Saarnaki veski hammasratas ja värkel pärast suurt remonti. Servapidi on jäänud pildile ka tuttuus kivitann.