Uus koduloom

Eelmisel nädlal sigines eeskotta üks üsna mesilase moodi loom. Ta tegelikult muidugi mesilane ei ole, aga kuna ma putukatest eriti midagi ei jaga, siis mulle tundus selline umbes kodumesilase mõõtu ja umbes sama värvi ka. Augusti algus on muidugi igasugu putukate poolest rikas olnud alati, kuigi seeaasta on teglikult üsna vähe sääski ja parmukari ei ole ka väga pikalt väljas. Mesilase moodi putukas tõi alustuseks aknalauale tüki puulehte ja pani jälle minema. Kui ta juba kolmandat korda mu silme alla sattus, ei poetanud ta puulehte aknalauale vaid peitis kuhugi raadio taha. Asi läks imelikuks. Tõstsin raadio aknalaualt maha ja vaatasin kuhu need lehetükid kaovad. Uus koduloom ilmus järjekindlalt iga poole tunni takka järgmise lehetükiga ja peitis selle raadio taha. Kui raadiot ei olnud kokkulepitud kohas, siis viis oma koorma tagasi. Kas Vikerraadio või R2, sellest tüli ei tulnud. Pikapeale selgus, et küsimus on siiki ainult konkreetse aparaadi vägagi konkreetses kruviaugus. Sellesse auku toppis konkreetne putukas oma lehetükid ja tampis need suure hoolega augu põhja kinni. Arvatavasti oli tal plaan sinna pesa teha, munad muneda ja järglased oleks mul hommikusöögi ajal ümber pea tiirutanud, aga nii siiki ei läinud. Lõpuks panin ikkagi ukse kinni ja sõitsin mõneks päevaks linna. Ehk leidis see mesilase moodi putuk mõne parema koha pesa pidamiseks. Vaatasin täna taskulambiga sinna kruviauku. Lehepuru on eeskujulikult kokku trambitud. Aknalaual lebab kaks kuivanud lehetükki.