Vihmane päev

Jälle juuli lõpus Saarnakil. Viimasel ajal ongi kõik jutud Saarnakilt või sealtkandist. On ka põhjust. Näiteks tuleb alati hea ilm kohe pärast kohalejõudmist või järgmisel päeval. Mõnikord sajab vihma, nagu siinsele kliimale kohane, aga lausraisus ilma pole olnud. Või pole meelde jäänud.

Kõige selle ilusa jutu kiuste oli viienda päeva hommik hämar, pilved madalal ja just telgist välja ronimise ajal hakkas tasakesti sadama. Õnneks olid suuremad teod selleks ajaks tehtud ja sõidud sõidetud. Askeldasime ümber sauna, koristasime ja sättisime oma asju ja kui parasjagu väga ei sadanud, hulkusime niisama mööda randa ja kadastikku. Vaatasin pilvede vahelt ühe heledama taevaga hetke ja käisin veski ukse kallal nikerdamas. Pärast seda tegin julge otsuse.

Kui on juba üksjagu sadanud, siis võib loota, et taevane vesi on otsakorral ja tuleb ette võtta ammu planeeritud käik Vähe-Saarnakile. Panin kummikud jalga, viskasin veidi veekindlamaid riideid selga ja hakkasin mööda värskelt võsast puhastatud rada minema. Kohe sai selgeks, et vesi ei ole sugugi otsas. Tõmbasin kapuutsi pähe ja fotokotile katte peale, sest ega väikese vihma pärast minemata ikka ei jää. Suurekivi mäe alt läbi minnes heitsin pilgu mütsiserva alt rajale ja seal ei olnud midagi näha. Lähemad kadakapõõsad paistsid hallide kogudena ja rada ise peitus täiesti valge veekardina taha. Püksid olid juba täiesti märjad, aga kusagil kummikutes ja sooja üleriide all leidus veel mõni kuivem laiguke. Mis siis ikka, ekspeditsioon põjapoolsetele aladele jätkub.

Vähe-Saarnaki silmas oli näha, et veeseis on madal. Mitte väga madal, aga ikkagi nii palju, et oli paljastunud hulk mudast merepõhja. Sealt üleminek väga ei meelitanud, aga nagu selgus, ka ringiminek ei olnud parem. Vanad adruvallid olid nii läbi ligunenud, et ei kandnud ja ajasid iga sammu juures haisvat muda välja. Aga üle ma sain. Edasi läks tee kõrges rohus, kus on väga hea märjaks saada isegi väikese vihmaga. Kummikud olid nii ehk naa juba täiesti vett täis, nii et mis vahet. Hoidsin igal võimalusel paremale, et jõuda välja enam-vähem Viirekarele, mis on kõige põhjapoolsem tipp. Kaart oli ka taskus, aga palju abi sellest kadakates ragistamise juures pole ja paber liguneb vihmaga väga ära ka. Sattusin mitu korda padrikusse ja pidin isegi natuke maad tagasi tulema. Lõpuks sain mere äärde välja, aga kogu pingutamise juures ikka tublisti lääne poole kui olin mõelnud. Hakkasin randa mööda edasi minema, väga libedalt see ei läinud. Seal on mitmes kohas kalda ääres roostikututte ja ei saa õieti mere ega maa poolt ringi minna. Vajusin paar korda jälle kamarast läbi ja tegin riided lootusetult mudaseks. Lausa heina ja kadakasse need rannad siiski kasvanud pole, lambad on selles ikka tublisti abiks. Jõudsin siis ühele lagedamale kohale, kust edasi paistis vaid puudesalu pisikesel maalapil, meri ja teised laiud. Varjasin fotokat kapuutsiserva ja mütsiga, et paar pilti teha. Aeg tagasi minna.

Kajakarahu ja Palgirahu. Vasakus servas on Kajakarahu säär. Palgirahust paremal paistab veest kive, seal peaks olema Pähkerahu.

Vihma muudkui sadas, vahepeal kõvasti, siis tihedalt. Jõudsin läbimärjana Vähe-Saarnaki telkimisplatsile ja hakkasin mööda randa tagasi minema. Rand on kõrge ja suurte kividega kaetud, märgade kummikutega paha turnida. Kõige kindlam oli minna meres, seal on peenemat kiviklibu ja kohati natuke liiva ka. Et laine kipub kummikutesse, see on väike mure, sest ega vett märjaks teha ei saa.

Ja siis, oh imet, taandus sadu peeneks uduvihmaks. Tumehalli lauspilvituse sisse tulid augud, kust ei paistnud küll päike ega isegi mitte sinine taevas, aga ka veidi heledamad hallid pilved on väga armasad. Tuju läks kohe väga heaks. Ronisin kaldast üles, uurisin veidi vanu kiviaedu ja otsisin jälle märjas kadastikus kõige paremat rada. Tegelikult, kõik rajad on võrdselt head. Vahtisin binokliga inimesi, kes Kuusenukas suvitasid. Nemad vahtisid mind ilma binoklita. Fotoaparaati ei pidanud enam eriti vee eest varjama. Tegin veel mõne pildi, nüüd juba "ilusast" ilmast. Ja kõndisin sauna juurde tagasi. Kokku ei läinud kolme tundigi.

Käisin siis kiiresti meres. Suurema jao mudaseid riideid loputasin ka mereveega ära ja riputasin räästa alla nõrguma. Panin kuivad püksid jalga ja valasin kõige suurema kruusi kuuma kohvi täis. Kes selle kohvi keetis, suur tänu talle! Peab tunnistama, et oli vihmane päev. Samas ei taha ma ikkagi leppida sellega, et jälle kord on olnud vastikult märg ja külm suvi. Vaheldust on olnud.

Viirekare, Saaranki põhjatipp. See koht, kust pilt on tehtud, peaks olema Kajakarahude ots, mis on ütlemata tore kohanimi. Siin on üldse väga ilusaid nimesid, aga kõige tipuks jääb siit veidi lääne poole Otsanuki ots. Vot see on juba nimi.