Peatus Paunküla kandis
No nii narr lugu, juba terve kuu aega on vahele jäänud iganädalane maalesõit. Kõik see aeg on midagi hirrmus olulist, mis ei lase eriti toast väljagi. Ammugi siis veel mitmeks päevaks linnast minema.Laupäeval juhtus ometi uskumatu lugu. Tallinna teel on veidi pärast Ardut Veehoidla bussipeatus. Aastaid, kui mitte kümneid olen mõelnud, et peab Paunküla veehoidla ära vaatama. Aga no pole aega, kord on kiire sinnapoole, siis jälle tagasi, ilm on vilets või jääb käik pimeda peale. Ükskord väga ammu juhtus mul sellest bussipeatusest sadakond meetrit Tallinna poole autoga päris hull õnnetus, sellest korrast ma toda bussipeatust mäletangi.
Läinud laupäeval oli hommikupoolne sõit Tallinna poole. Ilm hea, kiiret pole. Eriti kiiret, ütleme. Öise lumesaju järel mõni külmakraad. Veehoidla bussipeatuses on lumesahk känud. Liiklusmärgid ja eramaade sildid olid nii paksu lume all, et ei peakski neist välja tegema. Parkisin auto siiski viisakalt teeotsa, lasin koera välja ja läksimegi vaatama. Oli küll veidi tuult tõstnud, aga alusmets jäi nii võimsalt lume alla, et ei mäletagi viimastest aastatest sellist põõsaste koormamist.
Tegelikult on see üks koht, kus kaart petab. Atlast vaadates jääb mulje, et on võimalik Paunküla veehoidla keskele sõita neid poolsaari mööda. Tegelikult on seal tee enam-vähem kinni. Liiklusmärgid ja sildid ka, aga kohe sealsamas on aedadega piiratud väljavoolu regulaator. Eks see ole muidugi ka arusaadav, teatud mõttes on see ikkagi Tallinna joogivesi. Parem ongi, kui iga ahv ei lähe sinna oma autot pesema, eksole.
Tegelikult kiskus ilma külmaks. Oktoobris ja novembris on kaheksa külmakraadiga sama tunne, mis veebruaris -20. Inimene teadagi harjub kõigega. Nii jäi jalutuskäik lühikeseks. Samas nägin esimest korda selle hooaja talveilu ära. Nägin ära ka selle teeotsa, kust ma ühel ilusal kevadpäeval võin veehoidla äärde jalutama pääseda. Kui muidugi viitsin hommikul varem üles tõusta. Eks näe siis.
Läinud laupäeval oli hommikupoolne sõit Tallinna poole. Ilm hea, kiiret pole. Eriti kiiret, ütleme. Öise lumesaju järel mõni külmakraad. Veehoidla bussipeatuses on lumesahk känud. Liiklusmärgid ja eramaade sildid olid nii paksu lume all, et ei peakski neist välja tegema. Parkisin auto siiski viisakalt teeotsa, lasin koera välja ja läksimegi vaatama. Oli küll veidi tuult tõstnud, aga alusmets jäi nii võimsalt lume alla, et ei mäletagi viimastest aastatest sellist põõsaste koormamist.
Tegelikult on see üks koht, kus kaart petab. Atlast vaadates jääb mulje, et on võimalik Paunküla veehoidla keskele sõita neid poolsaari mööda. Tegelikult on seal tee enam-vähem kinni. Liiklusmärgid ja sildid ka, aga kohe sealsamas on aedadega piiratud väljavoolu regulaator. Eks see ole muidugi ka arusaadav, teatud mõttes on see ikkagi Tallinna joogivesi. Parem ongi, kui iga ahv ei lähe sinna oma autot pesema, eksole.
Tegelikult kiskus ilma külmaks. Oktoobris ja novembris on kaheksa külmakraadiga sama tunne, mis veebruaris -20. Inimene teadagi harjub kõigega. Nii jäi jalutuskäik lühikeseks. Samas nägin esimest korda selle hooaja talveilu ära. Nägin ära ka selle teeotsa, kust ma ühel ilusal kevadpäeval võin veehoidla äärde jalutama pääseda. Kui muidugi viitsin hommikul varem üles tõusta. Eks näe siis.
Kõige suuremaid lumemütse kannavad sarapuud, aga lepad ei jää ka palju maha. Kuused ja muud suuremad puud on juba tuule kätte jäänud ja lumekoormast vabad.
kirjutas Jaan - 12:11
0 kommentaari
