Udune hommik

Varahommikul aknast tihedasse uttu vaadates tuli korraks mõte, et ongi sügis. Lihtsalt iseenese rahustamiseks tuletan meelde. Ei ole veel sügis. Kestavad suve kõige ilusamad päevad. Ja kui ka oleks sügis, aeg, mil suvi end salvestab? Ikkagi väga tore.

Panin eile hommikul sandaalid jalga, varbad tunsid ära Mustoja rannast pärit liiva ja kivikesed. Mõnus. Seekordki jõudis puhkus lõpule Lahemaa randades. Mõnus.

Minek

Läinud suve puhkus lõppes mul nii. Aga kuidas see kord?

Hommik Lahemaal. 20. august 2006

Naised saunas rääkisid

Ei tea, mis naised saunas rääkisid, vot ei tea. Tean, et seeaeg, kui naised saunatasivad, ajasivad mehed sauna ees igasugu plära. Kui ma nüüd vähegi õigesti mäletan, siis tulid jutuks ka sööma- ja joomakohad ja muuhulgas ka nimetet kohad Saaremaal. Ja siin jäin ma meestele (kuid miks mitte ka naistele) ühe teabe võlgu. Lubasin asja välja uurida ja kirja panna.

Eelmisel aastal juhtus Saaremaal kaasas olema väike raamat, mis on üldiselt mõeldud giididele, et nad teaksid gruppe ühelt huviväärsuselt teisele talutada, aga on niisama ka tore lugeda. Otsest äriettevõtete reklaami selles raamatus ei ole, välja arvatud üks täiesti eriline söögimaja Lümandas. Asi tundus muidugi veidi kahtalne. Üldiselt oli plaanis Sõrves ringi vaadata, aga Lümnada ei ole ju ka väga kauagel. Ja tasus sõitmist.

Söögimaja ONGI nimetamist väärt. On nimetamist väärt isegi mitu korda. Ei tahaks kõike ette ära rääkida, aga:

*** Tuhlipuder ja nott ongi tegelikut see, mida nimi lubab ja ei ole sugugi mitte kartulipjuree suitsulihakastmega. Oluline vahe muuseas.

*** Ega päris pead ei oska anda, aga mulle tundus küll, et nad keedavad kalasupi väikestest ahvenatest. Imeasi tegelikult, selleks on tänapäeval ikka tublisti ettevõtmist tarvis.

*** Enne põhirooge ilmub lauale saltikausside rivi. Hääküll, mõni ei hinda väga seda marineeritud kõrvisat, aga värsked hapukurgid lähevad küll, eksole. Ja kausid on ikka sellised päris kausid.

*** Magustoitude ajaks oli juba üldiselt kõht täis ja pea segi. Siiski mäletan klaasitäit imehead külma kama, mida väikese lusikaga sõin. Midagi oli seal veel, aga tegelikult jäi üht-teist proovimata ka. Söömaaeg oli tõsine.

*** Ainuke asi, mis muljet ei avalda, on joogikaart. Maarohutee ja kodune õunamahl on muidugi sobiavad valikud ja ma saan aru, et omatehtud viina või koduõllega on peaaegu võimatu kaubelda, nii et olgu pealegi Belõi Aist ja Vina Maipo. Samas ikkagi...

Aga üldiselt, minge kohale ja tellige tagasihoidlikult. Varuge aega ja istuge väljas kui ilm vähegi lubab.

http://www.soogimaja.planet.ee/
ja viimasel ajal on ajakirjandus ka hakanud kohale tähelepanu juhtima. Eilne Maaleht näiteks.

Uus koduloom

Eelmisel nädlal sigines eeskotta üks üsna mesilase moodi loom. Ta tegelikult muidugi mesilane ei ole, aga kuna ma putukatest eriti midagi ei jaga, siis mulle tundus selline umbes kodumesilase mõõtu ja umbes sama värvi ka. Augusti algus on muidugi igasugu putukate poolest rikas olnud alati, kuigi seeaasta on teglikult üsna vähe sääski ja parmukari ei ole ka väga pikalt väljas. Mesilase moodi putukas tõi alustuseks aknalauale tüki puulehte ja pani jälle minema. Kui ta juba kolmandat korda mu silme alla sattus, ei poetanud ta puulehte aknalauale vaid peitis kuhugi raadio taha. Asi läks imelikuks. Tõstsin raadio aknalaualt maha ja vaatasin kuhu need lehetükid kaovad. Uus koduloom ilmus järjekindlalt iga poole tunni takka järgmise lehetükiga ja peitis selle raadio taha. Kui raadiot ei olnud kokkulepitud kohas, siis viis oma koorma tagasi. Kas Vikerraadio või R2, sellest tüli ei tulnud. Pikapeale selgus, et küsimus on siiki ainult konkreetse aparaadi vägagi konkreetses kruviaugus. Sellesse auku toppis konkreetne putukas oma lehetükid ja tampis need suure hoolega augu põhja kinni. Arvatavasti oli tal plaan sinna pesa teha, munad muneda ja järglased oleks mul hommikusöögi ajal ümber pea tiirutanud, aga nii siiki ei läinud. Lõpuks panin ikkagi ukse kinni ja sõitsin mõneks päevaks linna. Ehk leidis see mesilase moodi putuk mõne parema koha pesa pidamiseks. Vaatasin täna taskulambiga sinna kruviauku. Lehepuru on eeskujulikult kokku trambitud. Aknalaual lebab kaks kuivanud lehetükki.

Veskid

Aastakümnete tagusest ajast, kui esimesi kordi Hiiumaal käisin, ei mäleta eriti, et seal oleks olnud mõni tuuleveski. Olid küll juba seitsmekümnendad, sotsialistlik põllumajandus oli ammugi võitnud, aga lagunevaid veskeid või vähemalt veskikohti oleks võinud ju näha olla. Ei tea, võib-olla ei osanud lihtsalt märgata või sattund sellistesse kohtadesse. Kunagi palju hiljem vaatasin Vormsil üllatusega kivihunnikust paistvaid jämedaid palgiotsi. Mõnel olid veel ülemises otsas separauast rõngad alles, aga võttis ikkagi veidi aega, et neid tuuleveskitega seostada.

Kui hakkad ühte asja veidi lähemalt vaatama, siis pikapeale silm harjub ja mõte jõuab järele. Nüüd topin juba suure huviga nina igasse ettejäävasse veskisse ja järjest huvitavamaks läheb. Igasuvine lemmik on Saarnaki veski ja murelaps Hanikatsi oma.

Hanikatsi veski 2006. aastal. Aga mis jutt see oli, et veskitiib on alla kukkunud? Millisel veskil siis?