Kuidas uus aasta tuli?

Jaanuar juba poolepääl, aga talv ei ole ikkagi veel oma osa kätte saanud. Nädala jagu oli lumeke maas, suured lumeräitsakad kihutasid aknast mööda ja linnatihased keerutasid seemnepurgi ümber. Nüüd on jällegi mudane ja kõik see muu värk sinna juurde. Nagu lohutuseks on vahepeal mõni veidi külmem ja päiksesem hommik ja siis lõunast jälle vihma ja lörtsi.

Aga uus aasta? Päris tegus aastavahetus oli. Tegelikult oli juba mitu kuud päris paras sebimine, aga ega pole kedagi süüdistada. Ise olen kõik enesele kaela võtnud. Ja muidugi, nagu enamasti kombeks, tuleb mingi hull kurguvalu ja nohu ikka pühade, puhkuste ja koolivaheaegade ajaks. Kõige kiuste võtsime ikkagi aasta viimasel päeval jalad selga ja käisime rabas allesjäänud kuremarju söömas. Tasakesi hakkas lund sadama, algul õige peent ja üsna vähe. Korjasime marju suhu ja metsameeste mahajäetud männioksi kätte, et oleks pidulikum. Lund aga sadas ikka rohkem ja rohkem. Koduteel kippus sulale maale sadanud lumi koerale käppade külge jääma. Ta viskab siis kõhuli maha ja närib lumetükid karvade küljest lahti, aga kauaks see ei aita. Siiski kuidagi koju saime.

Kütsime teist päeva järjest sauna. Peab ütlema, et ma ei mäleta ühtegi korda, kui oleks kaks õhtut järjest saunas käinud. Aga oli tegelikult väga mõnus ja teisel päeval said ka üsna kuumad kivid. Ja nagu aasta lõpetamisel kohane, tegime kõvasti süüa. Siis sõime seda. Hea traditsiooni kohaselt (kuigi alati see nii pole läinud) tegin õigeks kellaajaks lõkketule, lasime mõned ilutuled vastu taevast ja jõime lumes seistes vahuveini. Külarahavas võtab seda ilutule värki tõsiselt, ümberringi käis kõva paugutamine ja vilistamine. Ja nii ta siis tuligi.

Uue aasta hommikul oli saunas veel nii palju sooja sees, et katusele sadanud lumi oli suures osas jääpurikateks muutunud. Öine lõke oli kenasti lõpuni põlenud ja lumekuhjakesed seisid ilusasti ümberkaudsete umbrohututtide otsas. Kuna kevadet on veidi vara loota, siis ootaks ikka talve veel. Sellist mõõdukat ja puhast talve võiks olla, ausõna.