25 september 2008

Milleks lammastele aiad?



Hanikatsi lambad Õuase lõuka ääres äranäritud kadastikus.

Istusime saunas, ja ajasime igasugu juttu, nagu inimesed ikka tavaliselt ajavad saunas või köögis. Tegelikult oligi tegemist enam-vähem sauna köögiga või nii. Muu hulgas sai palju räägitud, mida inimesed söövad ja mida nad peaksid sööma. Söömine on selle poolest hea teema, et kuna kõik niikuinii söövad, siis on igaühel kõva kogemus ja oma arvamus. Söömise, söögitegemise ja sellest rääkimise juures kerkis küsimus: "Milleks lammastele nii palju aedu ehitada?" Küsimus jäi vastuseta.

Ega ma ka täpselt ei tea, miks ja kuidas Saarnaki või Hanikatsi laiul lambaid peetakse, aga kuna olen aastaid asja juurde käivaid jutte kuulnud, siis kaldun arvama, et:

*** Laidudel inimesed enam ela. Tähendab nad ei ela seal püsivalt, vahest ikka käivad ja jäävad mõnikord isegi nädalaks või veidi kauamaks. Kui keegi võtakski ette ja asuks Saarankile päriselt elama, traditsioonilise loomapidamisega ta vaevalt tegeleks. Sellega on hukkumisele määratud asustatud laidudel 19. sajandi lõpuks väljakujunenud kooslused. Veel pool sajandit pidas mingi osa vanu väärtusi ja poollooduslikku elulaadi vastu, siis kolisid inimesed ära ja kõik läks nii nagu läks. Veidi päästis looduskaitse, aga üldiselt võtab loodus oma tagasi ja üsna kiiresti.

*** Kui siiki tahaks midagi "päästa"? Võib-olla on olemas mingid tegevused, mis simuleerivad talutöödega kaasnevat mõõdukat survet loodusele. Laidudel on püütud mullikaid pidada, mõnes kohas ka hobuseid, aga põhiliselt lambaid. Lammas paistabki olevat sellistel randadel ja kadastikes kõige sobivam. Suured loomad kipuvad kohati väga ära tallama ja ega keegi teine vist kadakaid ei pügagi. Kui loomi on vähe, siis kasvab kadakas ja ka muu võsa peale ja lõpuks moodustub padrik, mis inimesele ei meeldi ja on liigiliselt ka üsna igav. Kui loomi on palju või on nad liiga hakkajad, siis teevad platsi lagedaks ja tallavad mudale. Jälle inimesele ebameeldiv ja ka botaaniliselt vaene. Niisiis, parasjagu tihedalt lambaid! Praegu meenub, et kitsed on kõvad võsapügajad ja üldse söövad peaegu kõike peale nõgeste. Siin on vist jälle traditsiooni küsimus. Lambaid on siin peetud, kitsi mitte eriti. No ja muidugi, kits on ju lüpsiloom.

*** Heaküll, ehk jõuame nüüd aiani ka. Mõnel saarekesel-laiukesel-karekesel, kus pole kunagi inimasustust olnud, võib lihtsalt loomad kevadel lahti lasta ning sügisel kosunud ja paljunenud karja kokku koguda. Kui samas põldu peetakse, siis tuleb lambad oma karjamaadel hoida ja päris elumaja ukse ette neid ka tavaliselt ei taheta lasta. Seepärast siis aiad. Kui aga põldu ja juurviljaaeda pole, võiksid lambad vabalt igal pool rohtu näksida kui nad just päris tuppa ei tule. Siikohal astub vahele looduskaitse oma liigilise mitmekesisuse väärtustamisega. Nimelt tuleb välja, et karjatamise, põlluharimise, niitmise ja muu laiuelu juurde käivaga on siin tekkinud erilised kooslused, kus üsna pisikesel maalapil võib ette tulla kümneid taimeliike. Putukaid ja muid loomi ka. Kui lambad igale poole lubada, siis asub tegevusse termodünaamika II printsiip ja ilus asendub lihtsaga. Mõnikord on lihtne ilus, aga siin arvatakse teisiti. Sellepärst ikkagi aiad.

*** Mõtlesin hulga aega, kas ma oskan vastata küsimusele, miks ehitatakse aiad just sinna, kuhu nad ehitatakse ja miks nad tehakse nii nagu nad tehakse. Ma ei oska. Ju seal on mingeid vanu kombeid, kavalaid kalkulatsioone ja häid plaane.

*** Veel seda, et lammastele makstakse toetust. Seda tuleb ka meeles pidada, kui lambakasvatusest tänapäeva Euroopas rääkida.



Lambakari sügisesel Hanikatsil





Täna on 24. november. Istun linnas. Akende taga vilistab tuul ja aia taga laiutavad hanged. Kas hanged laiutavad ka laidudel, sealsete aedade taga? Kuidas lambavedu sel sügisel lõpuks kujunes? Kuidas Kõrgelaiu metsikud lambad hakkama saavad, need kes Hanikatsi heinad sel aastal endale said? Nojah, ei teagi.

Jutt sellest, miks Hiiumaa laidudel neid lambaaedu tehakse ja miks sellele nii palju aega, raha ja kütet kulutatakse, sai kirjutatud septembris, aga jäi pooeli ja unus vahepeal isegi ära. Täna siis need viimased read siin ja sellega on suvi läbi.

02 september 2008

Hanikatsist ja suvest




Rootsimaa nina. Hanikatsi lõunapoolseim koht ja minu arvates kõige kenam koht siinkandis üldse. Siit ulatub veealune seljandik Vareslaiuni. Mõnes kohas on kivid lausa veest väljas, see meedib hüljestele. Lesivad seal kivide vahel, pritsivad vett, võtavad päikest ja käivad mööduvate paatide järel ujumas. Lambad on neeme paljaks söönud ja suurema umbrohu üldiselt maha tallanud. Mõned kõrged nõgesepuhmad on jäänud ja veidi põldmarju, mis suuremate kivide peale ronivad. Mõnus on jalutada muutuvate mere- ja pilvevaadete vahel. Paistab, et tavaliselt tulevad südasuvised vihmad siia läänest. Nii seegi kord. Merelt kerkib suur sinine pilv ja tuleb otse laiu randa. Pilt on suursugune ja ei tahaks ära minna, aga lausa märjaks saada ka ei taha. Õnneks on mööda Rootsimaa metsarada vaevalt kümme minutit kõndida. Kui esimesed piisad juba langevad, hakkan minema ja saan veel enne päris sadu majauksest sisse. Kallab ikka täie rõõmuga pool tundi ja siis jälle Päike väljas. Aga on aeg minna, paat ootab saare teises otsas.


Ma ei jaga kuidagi seda üsna üldist arvamust, et eriti jube ja vihmane suvi on asendunud veel jubedama, tormise ja külma sügisega. Heaküll, hommikud on olnud külmavõitu ja augusti lõpu sajud pole just soosinud õues toimetamist. Katuse remonti näiteks. Samas tuletan praegu rõõmuga meelde kolme ilusat päeva Saaremaal, nädalat Saarnakil ja teist Hiiumaal. Jah, ja sealhulgas veel sõite Hanikatsi.


See suvi läks nii, et Saaremaa võttis vastu väga lühikeseks ajaks. Muidu ju tore vanu kohti seal läänepool ja Sõrves vaadata, aga hirmus parmukari oli arenenud juuli lõpuks. Ründasid ka mererannas tuule käes. Mõntu rannas oli ühel päeval isegi raske ujuda, parmud istusud lausa merel pähe. Pole selliseid elukaid juba aastaid näinud. Saarnakil käisime jälle aeda tegemas, aga puhkuse lõpetus tuli hoopis Hiiumaal. Seitse aastat on sõidetud laidudele aeda ehitama või mõnel harval korral ka miskit muud tarvilist asja ajama ja selle kõrvalt sealseid paiku imetletud. Läheks siis teeks pool päeva lihtsalt turisti nägu, selline mõte. Helistasin Agole paar korda ja jäi nii, et kui meri lubab, siis on teisipäeval kella 12 paiku Hanikatsi sõit. On pikk sõit ja pikk päev, sest parv on järel ja mingit kihutamist ei tule.


Koera polnud jälle kellegi hoolde jätta. Meil oli Randmäe talus öömaja. Rääkisime Kutsile ilusasti ära, et istugu diivanil, valvaku maja ja oodaku kannatlikult. Panime võileivad kotti, sõitsime Kärdlast läbi, ostsime kommi ja vist veel midagi ning olimegi enne lepitud aega Salinõmmes. Kolm noormeest laadisid uues paadikuuris suurest kotist väikestesse mingit halli pulbrit. Ago oli läinud ATVd ära tooma, nagu öeldi.


Sõit läks hästi (tegelikult vist väga hästi) ja Hanikatsis on uudist niipalju, et...


See onn, kus küttepuid hoiti, on nüüd remondis. Juulis, kui sai sealt lambaaialistega korraks läbi põigatud, oli juba näha, et puumaterjal kohal, midagi plaanis. Augustis käis kõva kiviladumine. See hall pulber oli lubjasegu, millega maakivid laotakse. Nendesamade kottide pärast tegime veel merepeatuse, et parvele kilesid peale sättida. Laine kippus segu läbi leotama. Ago rääkis, et tegelikult on endised müürid pea põlve kõrguseni laiali võetud ja tehakse vanade jooniste järgi uus paargu. Jajah, ma kunagi vaatasin, et seal seina küljes on mõned nõgised tellised ja arvasin, et küllap tegu sepikojaga. Aga nüüd on arhiivijoonised näidanud, et hoopis paargu ja seal olevat kunagi olnud sissemüüritud pada. Segu on tassitud juba sadades kilodes ja ATV käib selleks kaasas, et kotid sadamakohalt maja juurde saada. Meister ütles, et nädal läheb veel müüridega, siis tuleb katusele mõelda. Tänaseks võiks siis juba valmis olla. Kuhu puud pannakse, seda pole veel teada, aga samasse muidugi ei panda. Seal hakkab selline muuseumi moodi värk olema.


Õunad on valmis. Korjasin maast mõned kaasa ja ja pärast, kui Sadamas ujumas ja lõunatamas käisime, võtsin taskust justkui magustoiduks. Head õunad, peab ütlema ja tuletavad mingeid vanu aegu meelde.


Lambad on valel pool. Huvitav, et alati on osa lambaid valel pool aeda. Mulle on pikapeale hakanud tunduma, et see käib kuidagimoodi lambapidamise asja juurde, et osa ikka pääsevad läbi. Kas nad lõhuvad mõne aialati ära või jalutavad madala veeseisuga ümber vesiaia otsa, aga seal nad on. Muidugi peab tunnistama, et niidetud heinamaal rahulikult rohtu näksivad lambad kaunistavad maastikku ja arvatavasti nad mingit väga suurt kahju seal ei põhjusta. See seitsme aasta eest tehtud aed on kohati juba hõre ja mõnest kohast sinise nööriga parandatud. Peaks vist tõega minema korralist hooldust tegema. Värav on hoopis lääbakil.


Hanikatsi maja paistab endiselt külalislahke ja kodune. Istusin natuke aega suures toas laua taga ja vahtisin aknast välja. Võtsin kaevust ämbritäie vett, pildusin teod välja ja viisin tuppa. Kaev on korras. Vesi veidi kollase tooniga ja väike mulla lõhn juures, aga kõlbab juua väga hästi.


Tagasiteel rääkis Ago, et maja juures on veel üks suurem töö plaanis sellel suvel. No ei tea, suvi hakkab läbi saama, kas sai teha või rikkus ilm plaanid ära?


Jätsin oma koti suurde tuppa ja läksime Rootsimaa metsa jalutama. Rada on vana ja puud on vanad, aga vaated on iga kord uued ja üldse oleks rohkem aega vaja. Tiigi juures rannal jäi käimata, veski juures jäi käimata. Lambad paistavad iga aastaga julgemaks minevat, aga nendega eriti suhelda ei jõudnud. Aeg hakkas otsa saama.









Turistid panid minema, saar jäi jälle oma elu elama. Üks mees jäi kive laduma, teine laua taha sinise pliiatsiga joonistama. Agol oli juba parv ATVga paadi taga, vaikses tagatuules sõitsime jällegi Salinõmme. Teel sai lõpuks vihm meid kätte, aga see suvine sadu merel on omamoodi mõnus. Nende sügiseste külmade valingutega, mis praegu kõike leotavad ei anna võrreldagi.

Selline mälestus läinud suvest, aga on tunne, et midagi on veel puudu või lõpetamata selle suvega. Eks näe.