Võib-olla viimane sügispilt

Maainimese internetil on ikka teatud puudusi. Kuna normaalne levi esineb õues, siis suvel segab päike ja kiusavad sääsed. Täna on jällegi külmavõitu, aga õnneks ei saja. Eilne päev oli küll nii udune, et vaevalt olaks raatsinud arvutit õue tassida ja täna kisub juba poolest päevast ka sinnapoole. Samas muidugi, ammuks see internet leiutati.

Sügisvärvide võidujooksus sai lõpuks ikkagi kollane punasest võitu, nagu see alati on olnud. Mõned noored kased on veel tänaseni ladvast rohelised, mis on omamoodi naljakas vaadata. Selleaastased lehed nagu ei teaks, mismoodi asjad sügiseti käivad.

Eelmise nädala retkelt kopratammidele ja metsateedele jäid meelde mõned eriti ilusad seened (süüa ei kõlba, ma arvan), kohatult rohelised põllud ja ikka veel punased haavad. Aga siiki mitte nii väga punased.

Meeleolu - teisipäev

On seletamatult nukker päev. Üks neist, kui oleks hädasti vaja mässata tegemata asjade pika nimekirjaga, aga samas tahaks vaadata hoopis toredate asjade nimekirja. Kahjuks on nii, et esimene nimekiri lebab siinsamas kõrval kalendermärkmiku eelmise nädala vasakul leheküljel. Seal kolmapäeva kandis. Teine, see toredate asjade oma, on veel kirja panemata. Ja jääbki, ma tean neid asju niikuinii peast. Teisipäevaks nimetet meeleolu ongi see, kui tahaks taimmänedžeri leiutajale paar tõsist sõna öelda. Aga kui vaadata parem salvestatud suve?

Oh neid kiviklibuseid randu. Paistab, et neid on Muhumaa ja Saaremaa pankade all tuhandete miilide kaupa. Sel suvel selgus Rannaniidi panga all jalutades, et meie koeral on jälle sussid läbi kulunud. See näeb nii välja, et käpad, mis tavaliselt on altvaates mustad, muutuvad roosaks. Kuts hakkab lonkama, istub igal võimalikul juhul maas ja teeb piiksuvat häält. Esimest korda juhtus see mõned aastad tagasi Vilsandil. Ma tean, et koerale võib osta kalossid, aga kuigi sellest on palju juttu olnud, ei ole tal tänaseni sellist varustust. Tuli siis teda tassida ja tore on, et ta on väike koer.

Suvel ja sügisel

Ei saa sellest Saarnaki asjast ikka veel üle. Oli pühapäeva hommik, muidugi mitte päikesetõusuaegne, ikka see, mida minusugune pühapäeviti hommikuks nimetab. Seisin Saarnaki uue sauna ja rehe (praegu puu- ja riistakuur) vahel. Korraga tuli mõte, et ma olen siin varem olnud ja midagi on täna oluliselt teisiti. Ma kindlasti olengi seal varem olnud ja mitte üks kord, aga mis asi see nii oluliselt muutus viimaste kuudega? Võtsin fotoka kotist ja tegin igaks juhuks mõned pildid, et ehk tuleb kodus neid vaadates meelde. Tuligi.

Inimesed Saarnakil auku kaevamas ja aeda tegemas 16. juulil. Mina teiste hulgas vasakult teine.

Inimesed Saarnakil heina tegemas 14. oktoobril. Mina jälle teine, seekord paremalt.

Heinal käidud nigu tirtsti!

Peab tunnistama, et oli võrdlemisi pöörane nädalalõpp. Arvatavasti vääriks see pikemat meenutamist.

*** Hiiumaa praam ei väljunud ja ilma tõttu katkes liiklus kogu pärastlõunaks. Seda on varemgi juhtund ja juhtub tavaliselt igal sügisel, aga minul ei ole veel õnnestund kaile lolli näoga vahtima jääda. Seekord siis õnnestus.

*** Kella viie aegu ma tavaliselt ei ärka. Teglikult olen ärganud varemgi, et kella viiesele Tallinna bussile minna, aga tavaline see küll ei ole.

*** Esimesele praamile pole Rohukülas kunagi läinud. Viimasele olen ja nendele, mis pärast viimast väljuvad, aga esimesele mitte kunagi.

*** Autod jäid Rohukülla. Aastaid on möödas sellest ajast, kui ma viimati ilma autota üle läksin. Mõnikord on bussiga käidud, aga nii, et jala peale ja jala maha... Üldse paar korda ongi juhtunud.

*** Oktoobis heina olete teinud? Mina olen. Nüüd!

*** Ja muidugi, oli pööraselt ilus laupäev, päikesetõusuga merel ja järjekordese täiesti haruldase loojanguga Laasna otsas ja veel tuhande uskumatult toreda pisiasjaga.

Salinõmmest välja sõites. No olgu, pühapäevase päikesetõusu magasin maha, aga oli ka asja magada ja magamine läks päris hästi.

Paratamatult Hanikatsist

Kes ütleb Saarnaki, see peab ütlema ka Hanikatsi. Ja nii läkski, vaatasin ükspäev jälle Osooni. Seekord küll keegi ei helistanud, aga lihtsalt jäi kuidagi ette, Hanikatsi nimi kõlas ja saigi ära vaadatud.

Jutt Hanikatsi taimestiku liigirikkusest on muidugi õige või ütleme, et ma usun seda juttu. Sajad liigid nii tillukesel maalapil panevad iga botaaniku südame kiiremini lööma. Kuid palju meie hulgas ikka on neid botaanikuid, kes kõigil tarnadel üksiti vahet teevad. Mina küll ei tee, aga ometi on Hanikatsi looduslikut ka mulle väga põnev koht. Lihtsalt on, liike kokku lugemata.

Tsiteerides klassikuid, selle pisikese maatüki võlu peitub tema looduse metsikuses. Hüva, defineerige metsikus. Kaldub ikkagi selle poole, et üldine (mitte ainult liigiline) mitmepalgelisus on see esimene asi, mis seda kohta nii erilisena hoiab. Natuke kahju, et see saates kuidagi selgesse valgusse ei tõusnud. Isegi paljuräägitud Lepana mets oskas kaamerale kuidagi külje keerata ja jutu, mitte pilditeemaks jääda. Kauneid vaateid loetakse Hanikatsis kümnetaga. Laid vääriks uurimist, oma filmi ja raamatut kõige metsiku looduse, põneva ajaloo ja mõnusa müstikaga.

Rootsimaa nina ühel hilisel hommikul juulikuu lõpus. Kõva läänetuul. Päike piilumas pilvede vahelt, aga harva.

Õunapuud, mõeldes saatele ja Vladislavi jutule. Muidugi, õunapuud on Hanikatsil täiesti olemas ja päris head õunad on ka olemas. Õunad kukuvad muidugi seal ka alla, mitte üles. Samas ei tohiks Sir Isaac Newtonit sellesse segada. Õuna pähekukkumise jutt jääb igal juhul jutuks. Mõte, mis tal pähe tuli (olgu õunaga või ilma) oli siiki veidi keerulisem, kui alla või üles kukkuminse probleem. Keerukas küsimus võis kõlada umbes nii: "Kas seesama jõud, mis toob õuna puust maha, hoiab veini klaasipõhjas ja teeb muid sarnaseid trikke, kas see võiks mingil moel ulatuda näiteks Kuuni?" Vastus on "jah", aga siiani on vastuseta küsimus "kuidas?".


Hanikatsi lambad on uudishimulikd, aga väga ettevaatilkud. Õuntele mõeldes on natuke kahju, et üldiselt kukuvad viljad maha valelpool aeda. Muidu neile õunad meeldiksid, aga vähe saab kätte.

Seo sügüse karv oll verev

Aeg on sealmaal, et kuhu ka ei lähe, alati jääb pimeda peale. Reedel hakkasin pärast tavalist päevast sekeldamist maale sõitma, juba pime. Tulen linna tagasi, jälle pime. Tegelikult ma liialdan, viimati sai täisesti valges tulema hakatud ja alles teepeal läksid pilved punaseks ja Päike looja. See pilvepunane ongi olnud selle sügise värv. Pilved pilvedeks, aga ka lehevärv on olnud eriti verev. Haavad muudavad seekord värvi mitmekordse kaunidusega. Ülemised lehed lähevad erkpunaseks, alumised jäävad roheliseks ja ja hakkavad salguti kolletama. Metsateelt võib kõrvuti õlgkollase ja veripunase haavalehe leida. Mustikavarred on kohati täiesti raagus, aga kannavad veel ometi marju. Söömise mõttes mitte eriti head, aga näevad kenad välja. Kui mõni puhmas on suled selga jätnud, siis on needki peenelt toonitud. Isegi sookailude mullused lehed, mis tavaliselt pruuniks lähevad ja talvel varisevad, nemad ka punased. Nüüd on lõpuks ka viinapuu kaunikujulised lehed selle viimase tooni välja vedanud. Kased ja pärnad on siiski ette vaadanud ja tagasihoidlkult kollast koloriiti hoidnud. Oleks ikka imelik ka, kui kasevõsa kuuri taga äkki moeröögatustega kaasa mängiks ja punaseks värvuks. Või siiki, kui loojangu aegu õue hiilida ja ettevaatilkult ümber nurga piiluda, siis võib sealpoolgi väikest värvieputust täheldada.

Nii jah, aga juba ongi sügis viimase veerandi peal. Öökülma on küll ainult nii palju olnud, et kõrvitsal lehed maha võtta. Kaks kõrvitsat seekord saigi. Üks suur, teine pisike. Istuvad kapi otsas, aga linnas köögi aknalaual on veel mullune kõrvits ootamas. Omamoodi uskumatu, et ta nii kaua on vastu pidanud. Arvata, et söögiasja tast enam ei saa, aga äkki kuivab päris ära ja jääbki selliseks iluasjaks. Suur ilukõrvits, ilus suurkõrvits. Või peaks ikka välja viskama...

Nii jah, aga hallid kured lendasid laupäeval üle, kui ma sauna juures askeldasin. Algul oli metsapoolt kõva kruuksumist kuulda, aga ma eriti välja ei teinud. Eks nad on ikka seal põlluservas kogunenud ja mõnikord kõvemat häält teinud. Veidikese aega nad seal vaidlesid ja siis oli selgelt kuulda, kuidas parv metsaveerest üles tõusis ja ja hakkas kõrgust koguma. Eriti pikka vaidlemist ei olnud, varsti hakkasid üle kaskede paistma. Ja nii nad siis tulivad sealt oma laia parvega. Püüdsin kiiruga lugeda, sain üle kaheksakümne. Rivi ots kippus puude taha jääma. Esialgu oli ka parv üsna korratu. Üks ots hoidis nagu veidi kolmnurka, isegi kahte kolmnurka. Teisel pool oli lausa segadus, vahetati kohti ja lennati lihtsalt niisama segiläbi parves. Alustuseks hoiti paari kilomeetri jagu suunada otse põhjapoole, kuigi miski minu alghariduse juures meenutab, et see pole siiki päris õige valik. Lõpuks tegid nad ometi laia kaare üle lähemate põldude ja võtsid enam-vähem läänekursi. Kas see oligi minek, mille järel tulevad kurjad ilmad või oli ikkagi veel lennuharjutus? Kella üheksa aegu, kui väljas on juba päris pime, kuulsin sauna minnes veel üht väiksemat seltskonda idapool tiirutamas.

Justkui kurgede kurjailma kuulutamise kiuste oli pühapäev eriti ilus, soe ja isegi veidi päikseline. Selle pääle vaatamata on vanad pärnad juba lehed suuremalt jaolt maha visanud ja vaated maastikule muutavad üha avaramaks. Nii jah.

Letipeal

Laupäeval oli vaja Tallinnas käia, kuigi ma suurem asi tallinnaskäia ei ole. Kevadel sõitsin Viimsis autoga tagurdades vastu hirmuäratavalt kõrget äärekivi. Lõhkusin kärupistiku ära ja tossutoru hakkas ka lörisema ning läkski lõpuks vahetamisele. Ma olen juba ammu aru saanud, et head sellest Tallinna minekust ei tule. Kõigi Tallinna halbade aurude ärapetmiseks tuli mõtte hiilida kohale niiöelda selja tagant. Et petan kurja saatuse ära, äkki ei juhtugi midagi ja auto jääb ka terveks. Ühesõnaga sõit Letipea kaudu.

Kundas käisin viimati aastakümnete eest klassiekskursiooniaga. Seeaeg oli Kunda legendaarne tsemendihall linn ja ma tõega mäletan seda, et tänavad, majad ja isegi puulehed olid kaetud õhukese betoonikihiga. Tänaseks on muidugi elektrifiltrid ja euronorm oma töö teinud ja eriti hullu enam pole. Natuke üllatav on see, et suur tehas asub nii keset linna, elumajad kohe aia taga. Üldse peaks seal vist pikemalt peatuma ja vana tehast lähemalt vaatama, aga siht oli ju Letipea. Ja ma eksisin väikeses linnas ära, sõitsin siia-sinna, jõudsin sadama värava taha, panin kaks korda õigest teeotsast mööda ja jõudsin lõpuks mingi ringiga otsitud külas mereäärde välja.

Letipeal on... Muuseas ma mõtlesin seal mere ääres, et nüüd kohe keegi helistab ja küsib nii nagu tavaliselt kombeks, et kus sa oled. Ja siis ma ütlen jumala ausa näoga, et olengi juba leti peal. Aga tegelikult läks nii, et unustasin telefoni autosse ja seepärast ei saanud keegi mulle helistada ei leti peale ega leti alla. Vot jah, Letipeal on üks ilmatu suur kivi, kutsutakse Ehalkiviks. Pidavat olema nii, et külapoolt vaadates loojub Päike mingil ajal otse kivi taha. Siis on arvata, et kõik neem, kivi, taevas ja meri on ehavalguses vaatamist väärt. Sellest siis Ehalkivi. See pidada olema üleüldse Eesti ja põjapoolse Euroopa kõige suurem rändrahn. Kuigi päris kindel ei ole, osa suuri kive on niipalju maa sees, et täpset mõõtu on keerukas võtta. Ehalkivi ei ole kohe sugugi maa sees ja ei ole ta ka mere sees.

Ma omaarvates mingi eriline meremees ei ole. Ometi peab ütlema, et kui jälle kord üle pika aja mändide vahelt mere äärde välja jõuan, see lõhn, hääl, valgus. Miski teistmoodi asi selles ikkagi on. Noojah, seekord sai aeg otsa. Majaka juures jäi käimata. Osaliselt võib-olla seepärast, et jälle need eramaade sildid ja tõkkepuud. Tegelikult olime ju Tallinna teel. Vaatasime veel Rutjal luikede lendamist. Mõtlesime poes käia, aga võta näpust. Karepa pood on minu mäletamist mööda küll üsna tublilt töötanud kõige meie linnastumise ja autostumise kiuste, aga seekord enam mitte. Mingil väga kindlal septembrikuu pühapäeval kell kolm pandi pood kinni ja lahti enam ei tule kuni suure sulani. Näeme siis kevadel, aga Vihulas oli ometi pood täiesti käigus. Võhmas pidasime eriti hilise lõunapausi ja hiilisime pimeduse varjus Tallinna. Läks õnneks, midagi hullu ei juhtund.

Surfasin internetist välja, et Letipeal on nõukaajal juhtunud eriti kurb lugu. Suurest viinajoomisesest lolliksläinud vene soldat lasi hulga inimesi maha. Kusagil seal on neile õnnetuile mälestusmärk ja inimesed käivad igal suvel selle juures lilledega mõttepausi pidamas.

Rutjal pidavat olema mälestusmärk vene piirivalvekoerale, kes viimasel hetkel otsustas lahkuvate vägedega mitte kaasa minna. Koera kohta ikka väga mõistlik otsus, peate tunnistama.

Munasaar Ulluneemelt vaadates